Peeter Marvet: millise tuleviku Youtube meile toob?

Foto: Pm

Kas see, et Matti Saari pani enne tapatööd Youtube’i üles rajud videod ja avaldas veebis karme sõnumeid, räägib tema alateadlikust soovist, et keegi püüaks teda takistada, või kasutas ta interneti võimalusi pigem selleks, et teistesse hirmu külvata ja tunda end korrakski maailma peremehena?

Üldiselt on kõigil inimestel vajadus väljendada mingit sõnumit. Meediumi valik sõltub sellest, mis on käepärast. Mida nõukaajal tehti? Värviti juuksed roheliseks, et väljendada, kes sa oled. Nüüd on noortekultuuridel enda väljendamise ja identiteedi otsimise vahendeid hästi palju. Internet võimaldab neid otsinguid ellu viia valutumalt: lihtne on võtta endale uus nimi ja imago ja seda proovida. Pärismaailmas on seda raskem teha.

Selles valguses on Saari puhul tegemist inimese mina kujunemisega. Kas ta tahtis, et keegi teda peataks või keegi teda tunnustaks, küllap seda oskavad psühholoogid takkajärele uurida. Internet on väljundkanal, kus kellegi arvamusväljendused paistavad paremini silma. Ka politsei oli kuuldavasti Saari videot märganud ja temaga rääkinud.

See on tähelepanuväärne, et selliseid asju tänu internetile märgatakse ja neile ka reageeritakse. Praegu osutus reaktsioon demokraatlikus ühiskonnas järelikult nõrgaks. Samas ei ole hea nõuda, et kõik, kes pildi peal relvaga vehivad, tuleb kohe kinni panna. Vaja on hakata aru saama, millised käitumised netis on ohtlikud ja millised mitte.

Saari kohta ajakirjandusse jõudnud info on valdavalt pärit Youtube’ist ja tutvumisportaalidest. Kas see näitab, et selliste veretegude ennetamiseks peavad teatud organid internetti senisest põhjalikumalt kammima?

Kui organid hakkavad midagi kammima, siis tekib matemaatiline profileerimine. See tähendab, et kui oled 20–30 aastat vana, kannad teatavat soengut, teataval kellaajal võtad välja vaibakese ja vaatad põlvili olles teatavasse ilmakaarde, siis on tõenäosus, et oled terrorist ja sulle tuleb alati teha täiskehaotsing kuni õõnsuste kontrollini. See on väga paha asi, sest kui inimesi, kes võiksid potentsiaalselt olla normaalsed, iga kord peedistatakse sellepärast, et nad on natuke teistmoodi, siis see ilmselt pöörabki nad tegema midagi hullu, kui nad end tõrjutuna tunnevad.

Mida teha? Peame jälgima, mis meie ümber toimub. Teeksin panuse selle peale, et keegi sõpradest või tuttavatest annab teada, kui näeb selliseid videoid nagu Saaril, ja ütleb, et ta on viimasel ajal paistnud väga masendunud – siis võib temaga tõesti rääkida.

Aga ülereageerimise oht on suur. Ega see, kui elan kassiga, kannan musta ja käin teistsuguses pubis, muuda kedagi ohtlikuks. Suur hulk inimesi, kes sõidab tsikliga nahktagides ringi, ei ole pahad. Kui hakata kedagi sellise profiili järgi otsima, on asi ohtlik. Samuti näen ohtu, et kui politsei hakkaks tegelema kuritegude preventsiooniga, on kohutavalt lihtne leida Rate’ist inimesi, kelle profiilis on kirjas kummalised hobid ja harrastused, sest see tundub lihtsalt cool oma netiidentiteedile teatud asju külge panna. Kui politsei hakkab nendega tegelema, ei jõua ta tegeleda tegelikult probleemsetega.

Saari kopeeris Soome mullust massimõrtsukat Pekka Auvineni. Kuivõrd külvab see, et uue meedia kaudu saab oma sõnumeid laialt levitada ja kuulsust koguda, nn copycat’i sündroomi?

Copycat’i sündroom, olgem ausad, on palju vanem kui uus meedia. Kui USAs leiab aset mingi mõrv, mis meedias jõuab piisavalt kõrgele kohale, siis see, et mõned hakkavad kuritegu järele tegema, on klassikaline fenomen. See ei ole kuidagi seotud internetiga.
Pigem tuleks mõelda, kuidas selliseid nähtusi kajastada. Mitte ohjeldada ega piirata, vaid rohkem lahti mõtestada ja sügavamat analüüsi juurde panna.

USA avalik-õiguslik telekanal PBS näitas hiljuti tõsielufilmi «Üleskasvamine veebis» («Growing up Online»), mis uuris, mida noored netis teevad, ja leidis, et tõepoolest, nad katsetavad uusi identiteete. Järelikult annab internet võimaluse proovida ka mõrtsuka identiteeti ehk teisisõnu: veeb laseb sul oma seni allasurutud tumedad pooled paremini välja tuua ja suurendab sedasi võimalust, et hakkadki koolitulistajaks.

Oleme kõik omal ajal mänginud pätti ja politseid. Ega see, et internetti polnud, meid takistanud. Küllap jooksis paljude õue peal ringi muukeelseid kaasmaalasi, puust automaadid käes – simulatsioon oli ju sama, nad mängisid läbi ühte rolli. Jah, nad mängisid selle läbi 8-aastasena ja 20-aastasena läksid võib-olla miilitsakooli.
Internetis läbimängimise protsess arvatavasti kiireneb. Meil on seal lihtsam läbi proovida paljusid minasid. Kas sellega suureneb tõenäosus, et meile jääb üks neist pidama – raske öelda. Pigem julgeks arvata, et kui inimesed jõuavad rohkem minasid läbi proovida, võiks õnnelike inimeste protsent ühiskonnas suurem olla, sest nad leiavad endale selle, mis sobib, ja suudavad tänu sellele teistega paremini lävida.

Kui rääkida veel interneti ohtlikest mõjudest, siis näiteks islamiäärmuslased on kasutanud seda propaganda tegemiseks, džihaadi materjalide avaldamiseks ja terroristide värbamiseks. Järelikult avab veeb uusi kanaleid, mida mustade stsenaariumide elluviimiseks ära kasutada.

[Rahvusvaheliste ja Euroopa Asjade Instituudi vanemteadur] Johnny Ryan on kirjutanud Euroopa Liidule pika ja põhjaliku raporti, kuidas suhtuda sellesse, mis on äärmuslik materjal. Lõppjäreldus on see, et suhelge inimestega.

Ta ütleb, et oluline ei ole kasutada internetti selleks, et leida mingi kohalik islamiliikumine, kelle võiks valitsuse kõneorganiks võtta, vaid pigem kasutada netitehnoloogiat selleks, et suhelda ka nendega, keda valitsus oma poisteks ei pea ega oma pressikonverentsile ei kutsuks. Kui nendega suhelda, siis selle abil on võimalik maailma muuta. Kui aga mingi profiili alusel öelda, et teatud vendadega me koos ei mängi, siis ainult suurendame probleemi.

PBSi filmi üks järeldusi kõlas, et veeb ainult võimendab teismeajaga niikuinii kaasaskäivaid ohte ja riske. Kui vaatame ümberringi, siis näeme-kuuleme, et tõepoolest on probleemseid noori varasemast rohkem.

Veeb kiirendab protsesse ja laiendab läbimängitavate stsenaariumide hulka. Kas see võimendab ohte või äkki virtualiseerib osa ohte? Kui vaadata näiteks Ameerika uuringuid lasteahistajate kohta internetis, siis jõutakse järeldusele, et kõige suurema tõenäosusega on ahistajaks pereliikmed, seejärel on riskigrupiks need lapsed ja noored, kes elavad niikuinii riskialtimat elu – kusjuures nad võtavad riske väljaspool internetti. Küsimus on selles, mis paneb neid riske võtma. Kas internet või kodu, või ongi osa inimesi sellised, kes riske otsivad?

Viimasel ajal jääb seoses tehnoloogia arengu ja levikuga järjest rohkem mulje, et mõne ühiskonna protsessi suunamisel on üha suurem võim noorte käes. Nad tõstatavad oma tegevuse kaudu teemasid ja muutuvad sedasi ühiskonnas n-ö tegijaks, aga nad ei oska oma võimuga toime tulla, mistõttu tagajärjeks ongi kaos.

Kui vaadata täiskasvanud inimesi valimistel, siis nad ei oska ka oma võimu hästi realiseerida. Kogu me demokraatlik süsteem on ohjatav reklaami, populistlike lubaduste ja sopaga loopimise kaudu – no kuulge, mis mõttes me targemad oleme? Kui täiskasvanud ei saa demokraatlikus protsessis oma asjadega hakkama, siis mida meil veel lastest tahta?

Äkki lapsed mängivad oma asju läbi ja neil tekib mingi teistsugune lähenemine elule? Äkki liigume meile sisseharjunud puustruktuuride pealt muude struktuuride peale edasi ja me lihtsalt ei saa aru, miks noored tahavad asju teistmoodi teha?

Jah, noorte teisiti käitumine tuleneb paljus tehnoloogiast ja teistsugustest suhetest. Minu noorusajal olid suhtlusgrupid koolikesksed, mis omakorda olid geograafiakesksed. Praegu tekivad need aga huvi-, trendi- või noore inimese parasjagu kehtiva identiteedi keskselt.

Usun, et noored on targad. Evolutsioon on siiamaani lapsed üle elanud ja loodan, et nii läheb ka edaspidi.

Eks noored tee vigu ja eksi ka, aga kuidas teostada järelevalvet, et noorte tegevus ei väljuks päriselt kontrolli alt ega viiks selliste traagiliste tagajärgedeni nagu nüüd Soomes? Ei saa ju istuda koos lapsega kogu aeg kõrvuti arvuti ees, siis ta ei saa seal olla tema ise.

Ei peagi istuma kõrvuti, vaid kasutama samu tööriistu, samu keskkondi. Järelevalve saab tulla õigesti mõistmise ja suhtlemise teel. Järelevalve ei saa olla politsei mõttes.

Kõige suurem lõhe tekib sellest, kuidas saavutada, et need teemakohased tekstid, mille sulle enne intervjuud tutvumiseks saatsin, loeksid läbi ka riigikogulased ja ametnikud ning noortega tegelevad politseinikud. Olen saatnud enne, kui olen läinud ministeeriumisse rääkima, sinna ette lingikogusid, aga välja on tulnud, et ametnikel pole olnud aega lugeda. Asju ei loeta! Ametimehed ei ole absoluutselt samas infosfääris sellega, mida uurivad maailmas asjatundjad, kellega nad lahendavad samu probleeme. Asju lahendatakse lähtudes sellest, et miski tundub ohtlik.

Aga kui lähtume sellest, mis meile tundub, siis tundub, et varsti on suur jama.