Erivajadustega noortel on piirkonniti väga erinevad võimalused

Foto: SCANPIX

Täna esitletav Noorteseire aastaraamat toob esile, et erivajadustega noorte hariduse ja noorsootööteenuste kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet on Eestis piikonniti väga erinev. 

Praktikute sõnul aitaks olukorda parandada erinevate tugiteenuste, eelkõige transpordivõimaluste ja tugiisiku tagamine erivajadustega noortele. Tähtsaks peetakse ka perekonna ja ümbritseva kogukonna tuge ning noorsootöötajate endi valmisolekut erivajadustega noortega tegeleda.

Seekordne Noorteseire aastaraamat keskendub erivajadustega noorte hariduse ja noorsootöö teemadele. Eesti haridussüsteemis õppis möödunud aastal ligi 27 000 haridusliku erivajadusega noort. Haridusliku erivajadusega õppijad võivad olla puudega, õpiraskuste või tervisehäiretega, aga ka andekad või muudel põhjustel õppekeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored.

«Eestis on palju räägitud võrdsetest võimalustest, kaasavast haridusest ning sellest, et iga noor on väärtus ja seepärast peaks igaühele olema tagatud ligipääs nii haridusele kui ka tööturule. Kuna seni puudus selge arusaam, kas ja kuidas on erivajadustega noored kaasatud noorsootöösse, koostasimegi üle-eestilise ülevaate olukorrast,» selgitab Noorteseire projektijuht Kersti Kõiv.

Noortevaldkonna spetsialistide hinnangutel põhinev ülevaade näitab, et erivajadustega noorte võimalusi osaleda noorsootöös peetakse küll piisavaks, kuid käärid teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi osas erinevad piirkonniti.

«Põhjuseid on erinevaid, mis kokkuvõttes taanduvad suuresti ebapiisavale rahastamisele,» tõdeb Kõiv. Praktikud tõid puudusena esile just projektipõhist rahastust, mille abil on keeruline püsivalt tagada näiteks tugipersonali või transporditeenust. «On ilmne, et noorsootööteenuste olemasolu üksi ei taga selle kättesaadavust erivajadustega noortele ning sageli sõltub see nii füüsilisest ligipääsust kui ka erinevate tugiteenuste nagu näiteks invatranspordi, tugiisiku, isikliku abistaja, viipekeele tõlgi jms olemasolust,» selgitab Kõiv.

Kõivu sõnul tuli välja ka noortevaldkonna spetsialistide seisukoht, et noore eripära mõistmiseks on vajalik igakülgne koostöö eri osapoolte vahel. «Proovikivi peitub selles, kuidas leida võimalused innustada lapsevanemaid, õppeasutusi, kohalikke omavalitsusi ja kogukondi tõhusamini omavahel koostööd tegema selleks, et noorsootöö jõuaks üha enam erivajadustega noorteni,» märgib Kõiv. Samuti selgub ülevaatest, et  noorsootöötajad pidasid oluliseks endi teadlikkuse suurendamist ning vastava ettevalmistuse olemasolu.

Kõivu sõnul on põnevaid algatusi juba siin-seal näha. «ETV Punkteraapia saate vahendusel oleme saanud kaasa elada erivajadustega noorte muusikategemisele. Häid näiteid on tuua nii suurematest linnadest kui ka väiksematest kohtades,» ütleb Kõiv. Ta loetleb üles luule- ja näiteringe, andekate noorte õpitegevusi, riskinoorte ennetusprogramme ning noorte ettevõtlikust ja tervisekäitumist edendavad algatusi.

Eestis puudub ühtne puude ja erivajaduse määratlus. Puuet kasutatakse valdavalt meditsiinilises ja sotsiaalses kontekstis ning on seotud sotsiaaltoetuste süsteemiga, mis on suurel määral puudepõhine. Erivajaduse mõiste on laiem ning seostub eelkõige õpi- või arenduskeskkonna eripäraga. Piirkondlikku jaotus saab vaadata vaid määratud puudeastme järgi ning sellest selgub, et kõige suurem puuetega noorte osakaal on Ida-Viru, Põlva, Viljandi, Valga, Jõgeva ja Järva maakonna noorte seas. Puuetega noorte hulk absoluutarvudes on aga suurim Harjumaal.

Aastaraamat on koostatud Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Noorsootöö Keskuse ja mõttekoja Praxis koostöös.