ERM andis Pariisi arhitektidele tiivad

Septembris avatavas uues Eesti Rahva Muusemis on juba soe ja puhas – üks hoone kolmest arhitektist Lina Ghotmeh tegi neljapäeval hoones valitud külalistele tutvumiskäigu ja kinnitas, et see töö andis tiivad Pariisi arhitektuuribüroole Dorell, Ghotmeh, Tane.

Kui sageli te praegu Eestis käite?

Hoone ehitamise ajal käin kord kuu-poolteise järel. Projekteerimise ja muu eelneva arendustöö päevil sai siin oldud iga nädala-kahe järel.

Praegu on hoone väliselt vägagi muljetavaldav, aga kui te 2006. aastal ERMi arhitektuurikonkursi võitsite, siis kostis teie projekti kohta omajagu kriitikat. Kuidas te sellele tagasi vaatate?

Lõppkokkuvõttes tuli projektile kasuks, et inimesed kõnelesid hoonest ja arutlesid, mis peaks olema sellise hoone rahvuslik identiteet. Olen väga põnevil, mismoodi kriitikud maja nüüd vastu võtavad. Eks see projekt võis alul tõepoolest inimesi pelutada, aga tahaksingi näha, kuidas näevad needsamad kritiseerijad seda hoonet kooskõlas ümbritseva keskkonnaga.

Mis te ikkagi arvate omaaegsetest ütlustest, et see hoone pole piisavalt eestilik ning ajab taga modernsust, unustades rahvusliku?

See on minu arvates vägagi eestilik projekt, sest sellisel kujul ei saaks see sündida kusagil mujal, sellel poleks lihtsalt mõtet. See on vägagi seotud asukohaga, ka interjöör on tehtud kohalikest materjalidest ja siinsete meistrite poolt. Isegi fassaadiklaasil olevad mustrid on võetud rahvariietelt. 

Tõenäoliselt pidite omajagu vaeva nägema, et mõista, milline on Eesti ja eestluse essents.

Jah, lõpuks hakkas osa minust juba olema üsnagi eestlane. Olen kümme aastat avastanud eestlaste kultuuri ja käinud siin sedavõrd palju, et see on mul juba nagu teine rahvus. 

Mil määral sarnaneb algne projekt lõpptulemusega?

Ma arvan, et projekti algne olemus on säilinud. Säilinud on avatus ja kokkusulavus ümbritseva maastiku ja loodusega. Siseruumide paigutuses on omajagu muutunud. Projekt tuleb siiski kohandada nendele inimestele, kes majas tööle hakkavad. Algul puudus meil ju ERMi töötajatega dialoog ning sestap muutsime mõndagi hiljem, pärast konkursi võitu. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes ei saagi rääkida niivõrd projekti muutumisest kui täiustumisest. 

ERMi projekteerimine tõi teie büroole ka omajagu rahvusvahelist tähelepanu.

Pärast konkursi võitu tuli rahvusvaheliselt meedialt palju tähelepanu. Huvi pakkus ka asjaolu, et nii noored arhitektid said teha sedavõrd suure projekti. Üllatuti ka selle üle, et Eesti ehitab selliseid suuri hooneid ja korraldab sääraseid arhitektuurikonkursse. Välismaal on nüüd küllalt neid, kes soovivad tulla Eestit ja seda muuseumi avamise järel vaatama. 

Kas tööd tuli ka tublisti juurde?

Võitsime ERMi arhitektuurikonkursi 2006. aastal, aga juba 2007. aastal tuli arhitektuuriauhind ka Prantsuse kultuuriministeeriumilt. 2010. aastal nimetati meid erialaajakirjas Euroopa kümne kõige visionäärsema arhitekti hulka. Võitsime ka suure Renault’ autosalongi projekteerimise konkursi. Alles äsja võitsime konkursi «Avastades Pariisi», mis keskendub innovatsioonile. Niisiis andis ERM kindlasti kirge arhitektuuriga jätkamiseks. 

Kas ERM on seni teie suurim ettevõtmine või on mujal maailmas käsil juba võimsamaid projekte?

Seni on see meie suurim muuseum. Abu Dhabis on küll käsil hoone, mis on siiski pisut väiksem kui ERM. Ausalt öeldes ei suudakski praegu ette võtta veel üht ERMiga võrreldavat tööd.