Maanteeameti asejuht tunnistab: libedusetõrje nõudeid ei järgita neljas piirkonnas

Tarmo Mõttus. Foto: Liis Treimann

Maanteeameti peadirektori asetäitja hoolde alal Tarmo Mõttus tunnistab intervjuus Postimehele, et teehooldes on täna nii mõndagi, mida saaks paremaks teha. Samas aga märgib ta, et 100-protsendilist ohugarantiid anda ei ole võimalik. «Alati jääb see oht, et teed võivad libedaks muutuda ja momentaanselt ei jõuta libedust tõrjuda.»

Eestit on lühikese aja jooksul jahmatanud kaks tõsist bussiõnnetust Ida-Virumaal. Kokku hukkus neis kaks inimest ja vigastada sai 25 inimest. Kui suur roll on teie hinnangul neis õnnetustes olnud mitte kuigi edukal teehooldel?

Kindlasti on teehooldel oma roll. Täpsemad andmed saame selle kohta siis, kui süvitsi minev analüüs ja asjaolude kontrollimine on lõpuni viidud. Täna ei saa me välistada, et teehoolduse osas oleks paremini teha saanud.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutas, et nii viimase õnnetuse toimumispaigas kui mujalgi Eestis eiratakse juba aastaid libedustõrje nõudeid. On see tõesti nii?

Ida-Virumaal ei tehta tööd täna kehtivate nõuete järgi, vaid seal kehtib eelmine hooldusleping, mille teeseisundi nõuete järgi seal ka tegevus käib. Peamiselt on kaks põhjust, miks seda lepingut omal ajal üldse muudeti. Esimene ja kõige tähtsam põhjus tulenes sellest, et aasta enne muudatust oli kurikuulus nii-öelda Padaoru aasta ja Eestis oli väga palju lund. Riik ei olnud lumetõrjega rahul ja selles nähti väga palju probleeme ja seetõttu tehti lumetõrje osas väga suured muudatused. Teise muudatusena nähti ette ennetav libedusetõrje.

Maanteeametil oli soov need muudatused sisse viia ka olemasolevatesse hoolduslepingutesse, kuid läbirääkimiste käigus see kahjuks ei õnnestunud. Peamine põhjus, miks see ei õnnestunud, oli see, et teehooldajad pakkusid oluliselt kallimat teehooldust. Kui see rahasse panna, siis sisuliselt oleks see tähendanud seda, et näiteks Tallinna teehooldus oleks kaks korda kallimaks läinud. Tol ajal ei olnud maanteeametil võimalust endale sellist suurt kulutust lubada.

Aga see oli ju viis aastat tagasi ehk tegelikult on sellest tükk aega möödas. Kas vahepeal pole siis lahendusi leitud?

Kuna toona võimalused puudusid, siis tollel hetkel tehtigi otsus, et kui lepingud lõppevad, siis uued lepingud sõlmitakse juba uute nõuete järgi. Seda on tänase päevani ellu viidud ja kui täna on Eestis 18 teehooldelepingut, siis märtsi lõpuks, kui ka Ida-Viru leping lõpeb ja seal tulevad uued nõuded, siis on nendest 18 lepingust 15 uutele nõuetele üle viidud.

Millistes piirkondades, lisaks Ida-Virumaale, siis täna veel vanades lepingutes kehtestatud nõuete järgi tegutsetakse?

Üks on Põlva maakond ning lisaks Harjumaa, mis on jagatud kolmeks piirkonnaks ja kahes neist ei ole täna uusi hoolduslepinguid. Aga näiteks Harjumaal on väga palju madalama seisunditasemega teid tõstetud kõrgemale tasemele, mis annab paremad tingimused teehoolduseks.

Mis probleeme see ikkagi kaasa toob, kui endiselt kehtivad vanad teeseisundi nõuded?

Ennetava libedusetõrje probleemiks on see, et alles täna hakkab meil tekkima parem teadmine, et kuidas seda praktikas juurutada. 2011. aastal pidi teehooldaja oma kogemuste ja minevikuandmete põhjal panema oma prognoosi paika ja püüdis selle järgi käituda. Täna on meil esimest talve kasutusel ka Teeilma prognoos, mis näitab ka ettepoole, millal võib tee libedaks minna. Seda tahame me kindlasti ka arendada ning juba suvel analüüsime, millised probleemid esimesel talvel avaldusid.

Siin tasub märkida, et tegemist on siiski prognoosiga ja nendega on ikka nii, et 100-protsendilist garantiid anda ei saa. Nii ka talvel teedel sõites. Alati jääb see oht, et teed võivad libedaks muutuda ja momentaanselt ei jõuta libedust tõrjuda.

Aga on päris murettekitav, et teid ei hooldata nii hästi kui võiks ja peaks. See paneb ju otseselt inimeste elud ohtu.

Jah, see on tõsine küsimus ja me iga päev tegeleme küsimusega, kuidas seda lahendada. Täna peame me leidma tasakaalu selle vahel, milliseid vahendeid on meile kasutada antud ja millistele nõuetele meie teed vastama peaksid.

Selge on see, et mida kõrgemaks me nõuded seame, seda kallimaks see meie tegevuse ka  teeb. Kuna maanteeametile on usaldatud maksumaksjate rahakott, peamegi me optimaalse tasakaalupiiri leidma. See ei ole väga kerge ülesanne.

Kui võtta näiteks raha, mis maanteeametil on tänavu teehoolduseks kasutada, siis kas te saate öelda, et see tagab teedel sellised tingimused, millel on ohutu liigelda? Või oleks raha veel juurde vaja?

Eks see ole natuke nagu poliitiline kokkulepe ka. Kui me eestlastena ikka otsustame, et me tahame paremaid teid ja oleme valmis selle eest rohkem maksma, siis tõenäoliselt oleks seda võimalik ka teha.

Aga ma kordan, 100-protsendilist garantiid ei ole ja seda ei jõuaks keegi kinni maksta. See oleks juba liig mis liig. Paraku on nii, et kui me tahame 100-protsendilist garantiid saada, peaks näiteks iga viie kilomeetri kohta olema tee peal valves üks soolapuistur. Ka mujal maailmas ei ole sellist asja praktiseeritud ja alati jääb väike risk ka liikleja peale.

Möödunud nädalal rääkis ühe teehooldusettevõtte juht, et tema piirkonnas peab teehooldaja lepingu järgi libeduse nelja tunni jooksul likvideerima. See tundub päris pikk aeg. Või kas see ongi tavaline?

Täna on ka uutes lepingutes sees, et suurtel põhimaanteedel peab libeduse nelja tunni jooksul likvideerima. Kui me vaatame naabrite poole, siis ka naabrite nõuded on samasugused, nii et me oleme ka sellest lähtunud tingimuste seadmisel.

Tegelikult oleme me ka uutes lepingutes ette näinud, et lähme suurematel maanteedel libedusetõrje osas järk-järgult karmimatele nõuetele üle. Juba täna katsetame me nelja tunni asemel ka kahe tunnist libedusetõrje aega. Praegu teeme me tööd selle nimel, et saaks järgmiseks talveks seda pilti paremaks.