Uuring: vene aktivistid jätaks õppekeele reformi üldse ära

Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht / Montaaž

Suurem osa ligi kahesajast vastavateemalises küsitluses osalenud vene kogukonna aktiivsest liikmest peab vene gümnaasiumi eesti õppekeelele minekut põhjendamatuks.

Õppekeele reformi peab täiesti põhjendamatuks 58 protsenti Inimõiguste Teabekeskuse eestvedamisel korraldatud küsitlusele vastanust. Neile lisandub ligi veerand vastanutest, kes leiab, et reformi toetuseks võib leida mõningaid argumente.

Ainult kaks inimest 212st pidas reformi täiesti õigustatuks ja 26 (ehk 12,3 protsenti) mõningal määral õigustatuks.

Uuring viidi läbi ajavahemikus tänavu kevadest sügiseni Tallinnas, Harjumaal ja Ida-Virumaa linnades ehk venelastega tihedamalt asustatud piirkondades.

Ankeete täideti õpetajate ja lapsevanemate ning teabekeskuse esindajate kohtumistel, samuti spetsiaalsete koolituste, seminaride ja konverentside ajal, mille olid korraldanud sama keskus ja teised organisatsioonid.

Teabekeskus rõhutab, et tegu ei ole tavapärase representatiivse uuringuga, kus kasutatakse juhuvalimit, ning see polnud ka eesmärk. Tulemusi saab koostajate väitel defineerida kui kõige aktiivsemate õpetajate, hoolekogude aktiviste ja õpilasomavalitsuste esindajate hinnanguid.

Ei usu konkurentsivõime tõusu

Uuringus osalejatelt küsiti erinevate õppekeele reformiga seotud aspektide kohta ning läbivalt märkis 20-30 protsenti vastanutest, et on märganud reformi võimalikke erinevaid positiivseid aspekte.

Oli aga üks erand – vaid 30 inimest (14,2 protsenti) usuvad, et see reform saavutab ametlikult välja kuulutatud eesmärgi – tõstab vene noorte konkurentsivõimet tööturul.

Hoolekogu aktivistide seas oli taolisi optimiste veelgi vähem, vaid 9 protsenti, kusjuures mida vanem vastaja oli, seda skeptilisem ta selles küsimuses oli.

«Võib-olla seda tänu tegelikust elust silma jäänud näidetele ja pretsedentidele,» kommenteeris Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov.

Enamik vastajaid tõi reformi tõenäoliste peamiste negatiivsete tagajärgedena välja selle, et kasvab vaimne surve õpilastele, paljud neist ei saa ainetest eesti keeles aru (seda muret jagasid kõik küsitluses osalenud õpilased) ja väheneb õppeprotsessi kvaliteet.

Teised negatiivsed prognoosid ei olnud nii üheselt mõistetavad, kuid kaalukad sellegipoolest – neid jagas 70 protsenti või enam vastanuid.

Erinevused vastajagruppide lõikes on väikesed, kuid olemas. Nii kardavad lapsevanemad (eriti meessoost) enam riigieksamite tulemuste nõrgenemist, kuid õpetajad pelgavad seda vähem.

Naised usuvad meestest enam, et koolist väljalangejate osakaal kasvab (vastavalt 85,5 protsenti ja 74,4 protsenti).

«Kuid need on nüansid, üldiselt nõustuvad vastajad, et reformide praegusel kujul elluviimine tekitab palju tõsiseid probleeme,» märkis Semjonov.

Reformi selle praegusel kujul toetas vaid üks küsitluses osalenud isik, taustalt õpilane.

Neist, kes tunnistasid vajadust reformi järele, osad usuvad, et seda peaks tegema «järk-järgult ja sujuvalt», ning teised, et selle elluviimine ei ole «tagatud kaadri ja ressurssidega». Siiski, taolisi mõõdukaid pessimiste on kokku ainult 37,3 protsenti.

Reformi ei taheta

Enamik vastanutest on veendunud, et seda reformi ei ole vaja – mõnede arvates on see «täiesti ebavajalik», samas teised nõuavad, et näidataks ette arusaadav metoodiline põhjendus ja tagajärgede analüüs. Need kokku moodustavad 61,7 protsenti ehk peaaegu kvalifitseeritud enamuse.

«Huvitav on see, et gruppide seisukohad eriti ei erine, kui välja arvata, et lapsevanemad on enim kategooriliselt ebavajaliku reformi vastu, õpetajad aga nõuavad suurema tõenäosusega põhjalikku metoodilist uuringut,» kommenteeris Semjonov.

«Meie andmete põhjal ilmneb, et ametivõimud ei ole piisavalt püüdnud leida lahendusi ja õigustusi reformi rakendamisel,» rääkis ta.

Nimelt selgub, et küsitletutest vaid üks seitsmendik on osalenud reformiteemalistel ametivõimude organiseeritud üritustel või saanud õppematerjale. Samuti, vaid 2,5 protsenti küsitletutest leidis, et taolised üritused olid huvitavad ja informatiivsed.

Eesti venekeelse gümnaasiumi üleminek riigikeelele algas aastal 2007, mil nende 10. klassi astujatele muutus kohustuslikuks üks aine eesti keeles. Seejärel lisandus järk-järgult igal aastal veel üks aine eesti keeles, kusjuures iga kord puudutas järgnev muudatus vaid 10. klassi astujaid.

Alates 2011. aasta seprembris 10. klassi astujatest on kõigil koolidel kohustuslik õpetada minimaalselt 60 protsenti kohustuslikust õppemahust eesti keeles.

Ülemineku protsess kestab Eestis kevadeni 2014, mil lõpetab esimene lend, kes on õppinud kogu gümnaasiumiastme jooksul 60 protsendi ulatuses eesti keeles.