/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2010/12/14/483818t1h4db8.jpg)
Üleeile surnud USA diplomaat Richard Holbrooke suutis Slobodan Miloševic´iga nii kurjustada kui brändit rüübata ning lõpetada Bosnia sõja, kuid Afganistani kriisi lõppu tema silmad ei näinud.
Tellijale
Holbrooke’i kirev karjäär lõppes Afganistaniga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile õhtul 69-aastaselt Washingtoni haiglas südameoperatsiooni järel surnud diplomaat oli osa USA viimase poolsajandi välispoliitika ajaloost. Ta töötas välisministeeriumis kõigi Vietnamist Afganistanini ametis olnud demokraatidest presidentide ajal ning on siiani ainus, kes jõudnud kahe erineva piirkonna abivälisministri positsioonile. Aastatel 1977–1981 täitis ta seda positsiooni Aasia ning 1994–1996 Euroopa ja Kanada küsimustes.
Holbrooke liitus Ühendriikide välisteenistusega pärast ülikooli lõppu 1962. aastal, Vietnami sõja alguspäevil. Sellesse tolle maailma silmapaistvaimasse kriisikoldesse jõudis ta tööle aasta hiljem.
Tema jõuline edasirühkimine torkas silma juba Saigonis. Ajakirja Spiegel järelehüüdeloo kohaselt kogus noor Holbrooke juhendajaid ja soovituskirju samasuguse innuga nagu teised diplomaadid viisatempleid. Lisaks läkitas ta näiteks korra otse presidendile memo, milles hoiatas, et Vietnami sõda ei kulge soovitud kursil.
Aktiivsus tasus end ära. Juba 24-aastaselt sai Holbrooke kutse osaleda president Lyndon Johnsoni Vietnami ekspertide meeskonnas, tema kirjatööd on ka osa kurikuulsatest Pentagoni paberitest.
Vietnami järel jõudis ta järgmise kahe kümnendi jooksul tegeleda nii ajakirjanduse kui diplomaatiaga. Oma kõige ajaloolisemale positsioonile ehk Euroopa ja Kanada asjade abivälisministriks tõusis ta 1994. aastal. Seal sai temast Bosnia sõja lõpetanud Daytoni rahuleppe peaarhitekt.
Jõulise stiili tõttu kolleegide seas hüüdnime Buldooser teeninud Holbrooke suutis kõhklevad eurooplased tegutsema panna ning veenda Miloševići eelistama rahulepet läbirääkimiste jätkamisele. Tõsi, 1999. aastal enne NATO pommitamist Miloševićile viidud ultimaatumiga Holbrooke Jugoslaavia liidrit mõjutada ei suutnud.
Rahu-Nobelit ega välisministri portfelli Holbrooke’ile sõjajärgse Euroopa veriseima konflikti lõpetamise eest siiski ei antud. President Bill Clinton eelistas USA esidiplomaadi kohale teatavasti Madeleine Albrighti.
Samuti nurjusid tema šansid välisministeeriumi juhtima pääseda pärast sajandivahetust, kui Valget Maja kontrollisid kaheksa aastat vabariiklased. President Barack Obama aga loovutas positsiooni Hillary Clintonile, kelle kampaaniameeskonnas Holbrooke oli osalenud.
Holbrooke’i määras vastne president 2009. aasta algul Afganistani ja Pakistani eriesindajaks. Spiegeli andmeil pingutas Holbrooke koha saamise nimel kõvasti ning võitis Obama välispoliitikas olulise koha hoolimata asjaolust, et ei kuulunud tema lähiringi.
Paraku ei kujunenud Holbrooke’i mõju Afganistani presidendi Hamid Karzai üle, keda ta ei saanud ei noomida ega pommitada, enam nii tugevaks kui Bosnia sõja aegsele Miloševićile.
Holbrooke kukkus kokku reedel Washingtonis peetud kohtumisel välisminister Clintoniga ning ei suutnud vaatamata 21-tunnisele südameoperatsioonile ja võitlejahingele enam läbirääkimistelaua taha naasta.