Konstantin Päts riigipöörajatele: mina ei saa teist üle karjuda

Konstantin Päts 21. juunil 1940 Kadrioru lossi rõdult riigipöörajatele kõnet pidamas. Rõdul seisavad ka sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner ja käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi. Foto: Rahvusarhiiv

Rahvusarhiiv esitles neljapäeval haruldast helisalvestist president Konstantin Pätsi viimasest avalikust kõnest, mille ta pidas 21 juunil 1940 Tallinnas Kadrioru lossi rõdult riigipöörajatele.

Riigipöörajad tulid Kadrioru lossi ette, et nõuda valitsuse vahetust. Hinnanguliselt kogunes Kadrioru lossi ette 6000-7000 inimest. Kuigi Kadrioru lossi ette kogunesid enamaltjaolt riigipöörde toetajad, on salvestise alguses kuulda, kuidas rahva seast hüütakse «Elagu Eesti Vabariik!». Helisalvestise lõpus on kuulda, kuidas osa inimestest hakkab laulma Eesti hümni. Lisaks Pätsile on salvestisele jäänud mikrofoni rääkinud riigipöörajate esindaja. Mõnedel andmetel on see mees rätsepatööliste ametiühingu esindaja August Pärn.

Helisalvestisele on salvestatud hetk, kui riigipöörajate delegatsioon on Konstantin Pätsiga kohtunud ja president astub sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoneri ja käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbi saatel lossi rõdule.

Päts ütleb alustuseks, et ta ei taha palju aega raisata. Ta teeb ettepaneku, et keegi lossi juurde kogunenud rahva seast esitaks kõnega oma sooviavaldused, tema vastaks ja kõik läheksid seejärel oma töö juurde tagasi.

«Me loodame, et me saame vastastikku mõtteavaldustega meeleolu luua, mis meid kõiki rahuldab,» ütleb Päts, millele järgneb rahva kisa ja hüüded «maha». Lindilt on kuulda, kuidas riigipööraja manitseb lossi ette kogunenud inimesi rahulikkusele ja ütleb: «Me oleme oma nõudmised härra presidendile üle andnud ja me loodame, et härra president meile vastab.» Rahva karjumine jätkub ning riigipööraja ütleb Pätsile, et rahvas palub temalt nõudmistele kohest vastust.

Pärast rahva rahunemist saab Päts jätkata.

«Kaaskodanikud, meie elame tõsisel ajajärgul. Teie ees seisab inimene, kes oma elust 40 aastat, on aasta aastalt teinud selleks, et võidelda meie rahva õiguse eest…» ütleb Päts. Keegi rahva seast hõikab vahele «Aga mitte töörahva!» ja inimesed hakkavad taas karjuma.

President jätkab siiski rahva kisa ja vahelehüüete saatel: «Kui teie vahelehüüetega tahate segada, siis mina ei kõnele. Aga kui teie arvate, et töölised mitte meie rahva hulka ei kuulu, siis eksite teie väga. Mina ei ole vahet teinud meie rahva mõiste juures ei töölise, ei põllumehe, ei käsitöölise, ei haritlase juures. Ja kui teie arvate, et mina üksi saan sajast inimesest üle rääkida, siis te eksite. Aga kui te tahate oma nii vägevaid tundeid avaldada, siis mina ei saa mitte teist üle karjuda. No kuulge, ega teie mitte ei saa mind oma kõva häälega ületada.»

Siis läheb rahva karjumine nii valjuks, et Päts ei saa jätkata. Riigipööraja kutsub taas inimesi rahu säilitama, kasutades nende poole pöördumisel sõna «seltsimehed».

Seejärel saab Päts jätkata: «Kas nüüd teie arvate, et teie suudate suure karjumisega panna mind teistmoodi mõtlema kui ma kogu eluaeg olen mõtelnud?  Kui te seda arvate, siis mina ütlen teile sedaviisi - mina ei seisa mitte sellepärast siin, et kellelegi meele järgi olla. Mina pole mitte kellelegi tantsitada siin, vaid mina olen oma kohuseid täitnud rahva vastu sellepärast viige oma…» Presidendi kõne katkestab taas valjenenud rahva karjumine.

Veidi aja pärast saab president jätkata:  «Mina näen kahjuks ära, et teie ei taha mitte, et mina teiega rahulikult kõnelen. Ja sellepärast mina võin teile ainult ühte ütelda. Mina ei saa mitte nii kõneleda, kui ühed plaksutavad poolt, teised vastu, ühed maha, teised elagu. Mis te arvate, kas mina saan siin häälesid lugeda, kes poolt ja kes vastu on.  Ja mina arvan, et palju parem on, kui meie lõpetame…» Presidendi kõne katkestab taas rahva kisa ja vilistamine. Taustal on kuulda, kuidas osa inimesi laulab Eesti hümni, enne salvestise lõppu on kuulda, kuidas osa inimesi laulab «Internatsionaali».

Sama päeva õhtul vabastas Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja Eestit okupeerivate sõjajõudude surve all Jüri Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Johannes Vares-Barbaruse.

Seni oli võimalik 21. juunil Kadriorus toimunu kohta saada infot vaid toonastes ajalehtedes kirjutatu ja hiljem kirja pandud vastuoluliste mälestuste põhjal. Ringhäälingu poolt tehtud helisalvestis kuulutati juba aastakümneid tagasi lootusetult kadunuks, kuid hiljuti annetas salvestise rahvusarhiivile Rootsi Eestlaste Liit.

Näiteks ajakiri nädal pildis kirjeldas 21. juunil 1940 toimunud sündmusi nii (kirjapilt muutmata).

Töörahva meelavalduselt Tallinnas

Pöördelised sündmused pealinnas algasid pööripäeval, 21 juunil vabaduseväljakul toimunud suure miitinguga, millest võtsid osa oma lippude all tuhanded Tallinna töölised. Kõnega esines riietustööliste ametiühingu sekretär O. Pärn, kes oma kõne lõpul esitas töörahva nõudmised. Vabaduseväljakult liikus rongkäik üles Toompeale ja sealt Pika tänava kaudu Nõukogude Liidu saatkonna eest läbi Kadrioru lossi ette. Kaks delegaati esitas president K. Pätsile vabaduseväljakul vastuvõetud resolutsiooni. President ilmus lossi rõdule ja algas kõnet. Aga meeleavaldajad nõudsid talt lühikest vastust: jah või ei. Seepeale katkestas president oma kõne. Kadrioru lossi eest siirdus meeleavaldajate rongkäik keskvangla ette ja vabastas 27 poliitilist vangi. Sealt liiguti rongkäigus üles Toompeale, kus Pika Hermani torni heisati punane lipp.