Galerii: kuidas arhitektuuritudengid Lasnamäed väänasid

Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna üliõpilased uurisid kolmepäevases töötoas «Kuidas väänata maju ilma viga saamata», mida võiks pihta hakata Lasnamäega, kui õnnestuks mööda hiilida loodusseadustest.

Töötuba juhendas hispaania fotograaf Víctor Enrich ja kureeris arhitekt Sille Pihlak.  Enrich pidas neljapäeva õhtul Kanuti Gildi saalis ka ligi kahetunnise loengu. Publiku huvi oli ülisuur, saali tuli tuua kolm rida lisatoole. Enrichi töödega võib tutvuda tema kodulehel victorenrich.com.

Töömeetod on järgmine: kunstnikule huvi pakkuv hoone digiteeritakse 3D-mudeliks, kaetakse sobivate tekstuuridega ning töödeldakse 3D-tarkvara abil. Enrichi lipukiri kõlab: «No Photoshop!» Ühe pildi kallal töötab ta kolm kuni kuus kuud.

Miks valisite objektiks Lasnamäe, miks mitte näiteks ikoonilise Viru hotelli kesklinnas?

Foto: Eero Vabamaegi/

Enrich:  Osa kaalutlusi tuli sellest, millist tarkvara üliõpilased saavad kasutada. Leidsime, et Lasnamäe võiks olla päris põnev, sest see on omajagu veider. Sealne arhitektuur viitab Nõukogude Liidule. Ma omamoodi armastan nõukogude aega, ehkki tean, et te siin Balti riikides pole sellest just vaimustuses.

Pihlak: Lasnamäe on täis nõukogude tüüpehitisi, mis ehitati eeldusel, et kõik on taandatav keskmiseks, keskmisele inimesele keskmine korter. Nüüd teame, et see on osutunud vääraks ja paljud neist hoonetest vajavad personaliseerimist. Víctorit kõnetas fakt, et meie «mäed» on osutunud võõrkõnelejate getodeks, kus ikka veel kolmandik kogu meie elanikkonnast  elab.

Miks te just 3Ds töötate, sama tulemuse saaks ju näiteks hõlpsasti Photoshopiga?

Enrich: Mulle meeldib töötada ajaga. Teha asju aeglaselt ja protsessi tunnetades. Tänapäeval on kõike ju vaja kiiresti ja kohe. Aeglaselt töötades avaldan ma oma arvamust selle kiire maailma kohta, mis meid ümbritseb.

Pihlak: Tõsi, Víctori tempot me endale lubada ei saanud. Pidime järele andma detailirohkuses, aga kahedimensioonilist modifitseerimist oli seal siiski pigem vähe. Tegelesime hariliku paneelelamu ülesehitusega (milles arhitektuuritudengid olid väga kiired ja võimekad), mida igaüks pärast vastavalt soovile modifitseeris. Photoshop on kahedimensioonile programm, aga meie tahame  tegeleda kolmanda dimensiooniga – linnaruumiga.

Käisime õpilastega kohapeal – kõige vihmasemal, hallimal päeval, kus Lasnamäe oli suures osas tühi, ja saime võimsa emotsiooni. Kogusime kõik õpilaste fotod kokku ja valisime sobiva, millega edasi tegeleda. Kui põhistrateegiad selged, andsime õpilastele vabaduse katsetada.  Kohe, kui see vabadus tuli, ei püsinud enam hooned paigal, neid tassiti maanteedele, veeretati kanalist alla, visati pallina õhku.

Víctor, te moonutate, töötlete, mõni võiks isegi öelda, et piinate maju. Mida võiksid teie töödest arvata arhitektid, nende hoonete autorid?

Enrich: (Naerab.) Enamik neist arhitektidest on juba surnud, nii et mis neil arvata. Võib-olla ühel päeval ronivad nad oma haudadest välja ja teatavad: «Víctor, lõpeta see jama ära!» Ma usun, et küllap on neil ikka veidi huumorimeelt ja nad tänavad mind mu töö eest, sest ma pööran tähelepanu hoonetele, mis on muutunud nii igapäevaseks, et keegi ei märkagi neid enam. Ja nüüd pääsevad need taas ajalehtede esikülgedele.

Ma ise ei taha olla arhitekti rollis, las arhitektuur jääb arhitektidele. Mina tahan vaid nende loominguga mängida.

1967. aastal sündinud Enrich õppis Barcelonas arhitektiks ning asus tööle arhitektuuribüroos. Aastatel 2005–2006, vahetult enne Hispaania kinnisvaramulli lõhkemist, sai tal lõplikult kõrini rikkuritele maitsetute villade vorpimisest, ta lahkus büroost, läks reisima ja asus tegelema arhitektuurifotograafiaga.