:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
/nginx/o/2015/02/13/3763391t1h3e71.jpg)
Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhi Varro Vooglaiu hinnangul on hea õigusloome tava järgmine muutunud viimastel aastatel selgelt halvemaks või siis on saanud avalikkusele selgemaks, kui vähe sellest tavast hoolitakse.
Vooglaid: hea õigusloome tava järgimine on selgelt halvemaks muutunud (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kõik kogemused seonduvalt sellega, mida võiks nimetada huvigruppide kaasamiseks õigusloome protsessi, on kokkuvõtlikult öeldes masendavad. Nagu olen varem kirjutanud, on see, mida kaasamiseks nimetatakse, suuresti farss,» märkis Vooglaid Postimehele.
Vooglaid meenutas, et ta on kaasamisest kirjutanud ka varem ja ilmekas näide praeguses kaasamise tasemest on mullu jaanuaris toimunud sotsiaalkomisjoni istung, millel arutati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu. Vooglaid osales tookord komisjoni istungil huvigruppide esindajana.
«Mitte kordagi ei tekkinud tänasel sotsiaalkomisjoni istungil (nagu sügisel ka kooseluseaduse menetluse käigus toimunud õiguskomisjoni istungil) tunnet, et komisjoni liikmed kõige vähemalgi määral meie positsioonidest või juba enam kui saja kodaniku poolt saadetud seisukohtadest huvituks, püüaks neid mõista, tahaks neisse süveneda ja üritaks neid ka vaagida. Ainuke põhjus, miks meie kohalolu üldse tolereeritakse, on see, et seadus näeb ette kaasamise nõude ja kuidagi tuleb ju selle nõude täitmise illusiooni ka alal hoida,» on Vooglaid varem sotsiaalkomisjoni istungi kohta kirjutanud.
Vooglaid nentis, et just nii paraku praegu asjad käivadki.
«Huvigrupid kuulatakse ära nii minimaalselt kui võimalik ning seejuures ei näidata üles kõige vähematki huvi selle suhtes, mida nad räägivad, rääkimata valmisolekust või soovist räägituga mingilgi määral või moel arvestada. See ei ole vaid minu isiklik hinnang, mis rajaneb nii kooseluseaduse, lastekaitseseaduse, raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse ja erakooliseadusega seonduvas menetluses kogetule, vaid niisugune järeldus leiab kinnitust ka mitmete teiste huvigruppide esindajate käest kuuldus,» nentis Vooglaid.
Ta lisas, et parteipoliitiline teerull kodanikuühiskonna häälega ei arvesta — eriti, kui see hääl peaks ütlema midagi niisugust, mis teerullijuhtidele meelt mööda ei ole.
Vooglaid on seisukohal, et Eesti iseseisvuse taastamise järgne halvim seadus on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus.
«Olen sellest kirjutanud ka parima ja halvima seaduse konkursi eestvedajatele, kes ei pidanud aga vajalikuks kõnealust seadust kuidagigi ära märkida. Ilmselt ei peeta tuhandete süütute inimeste tahtlikku tapmist ja selle riiklikku rahastamist piisavalt oluliseks probleemiks või siis ei ole ideoloogiliselt korrektne neis asjus tõde tunnistada,» sõnas Vooglaid.
Teenusmajanduse Koda korraldab koostöös Postimehega juba viiendat korda parima ja halvima seaduse konkursi. Konkursil võivad osaleda 2015. aastal riigikogu poolt vastuvõetud seadused, valitsuse määrused ning ministri või kohaliku omavalitsuse määrused.
Seadused kandideerivad kahes kategoorias. Parima seaduse kategoorias osalevad õigusaktid, mille menetlemise käigus on kõige enam järgitud hea õigusloome tava. Halvima seaduse kategoorias osalevad õigusaktid, mille menetlemise käigus on kõige enam eiratud head õigusloome tava.
Seega on parima ja halvima seaduse konkursil mõõdupuuks vastavus hea õigusloome tavale, mitte aga näiteks poliitiline eelistus.
Teenusmajanduse Koda ootab põhjendatud ettepanekuid hiljemalt 5. veebruariks 2016 aadressil info@teenusmajandus.ee. Parimaks ja halvimaks valitud seadused kuulutatakse välja avalikult veebruari lõpuks. Komisjon põhjendab avalikult oma valikut.
Teenusmajanduse Koda andis 2014. aasta parima seaduse auhinna karistusseadustiku revisjonile, millega muudeti õiguskord mõistusepärasemaks ja vähem repressiivseks.
Halvima seaduse tiitli pälvis riigikogu liikme staatuse seadus, mis muutis riigikogu liikmete puutumatuse regulatsiooni. Žürii hinnangul olid muudatused vastuolus hea õigusloome tava punktiga, mille järgi ei kasutata seadusandlikku võimu oma huvides ehk oma julgeoleku tagamiseks.