Lauri Leesi: olen õnnelik, et inimene suudab unustada halva ja hoida head

Lauri Leesi oma truu kaaslasega, kelle nimi loomakliiniku kartoteegis on Taavi Leesi. Foto: Marina Puškar

Õpetajatele pikalt lubatud, ent peaaegu olematuks osutunud palgatõus pole ainus, mis õpetajahärra ja koolijuhi Lauri Leesi (70) emotsionaalselt kõnelema sunnib. Samavõrd tundeliselt räägib ta pühapäevaselt inimtühjas Prantsuse lütseumis Arterile koer Taavist, kapsasupist, kalmistust ja kunstiklassikutest.

Meie koolis on alati mõni näitus üleval või laste käsitööoskused esil. Olgu või see kiikuv tugitool, mille üks lõpetaja tööõpetuse tunnis tegi ja millel vahel istun. Ka see malelaud on nii valminud. Kunstiklassikatki on meie koolis sagedasti seintel rippumas, kõik õpitavaga seotud ja nädala teema järgi valitud. Enamik neist loojaist on meie hulgast lahkunud, kuid meie oleme ju need, kes saavad möödunud aja inimesi meeles ja elus hoida. Nii räägingi kõigist suurtest loojatest olevikuvormis, olgugi et ühe või teise skulptori, kirjaniku, helilooja või kunstniku loomeperiood jäi antiikaega.

Usun, et loomisoskus on inimesele sündides kaasa antud, haridusega saab seda vaid ehk pisut lihvida. Kui aga loomisvõime puudub, siis pole ka midagi lihvida. Nii ongi loomulik, et tõeliselt andekad vaimustavad meid selliselt, tekitavad kadedust. Võtame või Caravaggio, kes elas aastatel 1571–1610: selles vanuses, kui tema oli juba võimas looja, lõpetasin mina keskkooli, olin rumal provintsipoiss. Või näiteks Claude Monet: vaadake tema maalitud moonivälju. Kui imelihtsalt on need värvilaigud siia lõuendile sündinud ja kui ainulaadne tema pintslijälg siiski on.

Olen tõesti palju mõelnud kaduva elavana hoidmise peale, sest kuni me mäletame, on ammused loojad elus, meiega koos, üle aegade. Balletitantsija Rudolf Nurejev ütles enne oma surma aastal 1993: «Kuni Pariisi ooperis esitatakse minu lavastusi, elan ma teiega.» Ja neid tantsitakse seniajani!

Laiskus, hirm ja karistus

Laps kardab kooli üldjuhul siis, kui midagi on valesti läinud või tal on õppimata. Tänapäeva laps pelgab aga üldiselt ja kokkuvõttes kõige enam karistust. Seda, mis järgneb, kui vanemad saavad teada!

Muidugi olen ma vahel palunud õpilasel võtta oma telefon ja valida ema või isa number, kuid selleks peab mul väga hea põhjus olema. Iga tühise koolipoisitembu pärast pole vaja vanemaid tülitada. Kuid jah, laps pelgab karistust.

Karistus käib paraku pedagoogika juurde ja see on oluline, sest karistamatusega ühiskonnas on seotud näiteks see, mis juhtus mõni aeg tagasi Kölnis. Need inimkutsikad on jäetud kasvatamata, kuid iga eelnev põlvkond peab oma töö korralikult ära tegema.

Antiikajal öeldi: plenus venter non studet libenter – täiskõht ei õpi meelsasti ehk kui laps ei õppinud ettenähtud salmikest või rehkendust ära, jäeti ta seni söömata, kuni sai õpitud.

Meie koolis on üks karistusi näiteks see, et kui nädala sees oli suur prantsuse keele töö ja sa kukkusid oma teadmatuse tõttu läbi, siis tuleb sul laupäeval kooli tulla järeltööd tegema. Ning kui ka see ei aita – nagu näiteks siin on üks õpilane saanud ühe –, tuleb ta järgmine kord kontrolltööd tegema koos vanematega. Ei, ma ei küsi, miks on õppimata jäänud või kas oli raske. Keele sõnavara tuleb pähe tuupida! Või riikide pealinnad. Kuidas saab kirjutada, et Valgevene pealinn on Tirana ja Ukraina pealinn on Varssavi? See on puhas laiskus, muud midagi.

Ja see, miks jääb õppimata, on näha tunnikäitumisest: meil on ju väike sõber (võtab taskust mobiiltelefoni ja avab selles interneti – P. K.), kes last alati abistab ja siis märkamatult aja ära röövib… Kõik need mängud ja feissbukid ja pildijagamised... nii kulub aeg lihtsalt ära. Muidugi ma mõistan, et noorel inimesel on õppimise kõrval ka oma noor elu vaja ära elada, aga piirid peavad paigas olema.

Oma pere väike eestlane

Lapsena olin särtsakas, aktiivne, liikuv ja tüütu putukas, ei seisnud sekunditki paigal. Vahel on mul isegi nüüd piinlik, et tollal niisugune olin, oleks võinud end rohkem kontrollida. Ent olnut ei saa tagasi pöörata. Ega ma tegelikult vist tahakski.

Lugema hakkasin varakult, huligaan ma polnud ja suur osa mu lapsepõlvest möödus Siberis (kodumaast eemal elati 1949–1957 – P. K.), kuid see aeg ei tähenda mulle traagikat, sest lapsepõlv on ikka lapsepõlv. Nii mängisime meiegi. Mul oli üks väga hea sõber Burumbai, kes oli kasahh ja tõi mulle mõnikord tükikese kuivatatud hobuseliha.

See koht, kus me lõpuks elasime, oli jõest kaheteist kilomeetri kaugusel. Aga lapsed tahavad suvisel ajal ujuda. Kujutate siis ette, kuidas me suure karjaga läksime – meid oli umbes 20 eri vanuses last. Ent mina olin kõige väiksem ja tagasiteel pidid vanemad vennad Sulev, Henn ja Ain mind seljas kandma. Seetõttu mind alati ühes ei võetudki. Aga kui võeti, oli rõõmu seda rohkem.

Ka mu koolitee algas Siberis ja Eestisse tagasi jõudes läksin siin kuuendasse klassi. Venekeelsest keskkonnast ja sealsete teadmistega siinsesse keelde üle tulla oli väga raske, seda mäletan. Aga meie ema (Hermiine Leesi oli Saaremaal Taritul kooliõpetaja ja poeg Lauri sündiski koolimajas – P. K.) õppis meiega koos.

Mu vanemad õde-vennad läksid vene koolidesse, sest nemad olid juba lõpuklassides, aga minu puhul ütlesid vanemad, et ei, vähemalt ühest lapsest peame eestlase kasvatama.

Tegelikult said meist kõigist korralikud eestlased, ei rikkunud teises keeles õpitud tarkused meid sugugi. Õde Maret näiteks läks kohe pärast keskkooli Tartusse matemaatikat õppima.

Aga mina… lõpetasin keskkooli küll kolmedeta, ent alguses mu õppeedukus langes kolinal, ma ei saanud tundides kõigest aru ja ajalootunnis, mäletan, et kui meil oli juttu Makedoonia Aleksandrist ja mina vastasin automaatselt vene keeles Aleksandr Makedonski, pani terve klass laginal naerma. Selles vanuses elab noor inimene aga väga raskelt niisuguseid asju üle. Elasin minagi.

Kuid kuulake ometi, me räägime praegu samast asjast, mis meie ühiskonnas viimasel ajal palju kõneks: integratsioon ja migrantide tulek kooli. Meie perekond on selle kõik läbi teinud. Kas nüüd valuliselt või valutult, on omaette küsimus, aga siin me teiega istume…

Kõigil on igal ajal omamoodi raskused, sest raskusi ei saa elus mõõta. Neid asju ei saa ega tohi kuidagi võrrelda. Kuid ühte saab: elatakse kus tahes ja mis ajal tahes, vanemad soovivad alati, et nende lastel oleks tulevik ja lapsed saaksid hariduse.

Õpetajaamet kui ette määratud

Nalja olen ma elus ja teleekraanil teinud tõesti. Ja ehkki mõnes telesaates olen ka Tiit Härmi dublandina üles astunud, pole ma balletti oma elus siiski iial tantsinud. See kõik on olnud nali. Küll aga kirjutasin balletiarvustusi, täiesti tõsiselt. Ja üksiku uitaja mõtisklusi. Ent kõigist tegemistest, mida elu jooksul olen teha saanud, on mulle kõige rohkem meeldinud õpetada. Aine ei olnudki oluline, oleksin olnud sama hea ka siis, kui oleksin õpetanud füüsikat või eesti keelt. Kuid kuna hakkasin prantsuse keelt õppima, siis läks nii, et alguses olin 20 aastat keeleõpetaja ja järgmised 23 aastat olen olnud direktor. Ja ongi kõik, selles ilmas palju rohkem ei jõuagi üks inimene töötada.

Nüüd, direktorina, on mul viis tundi nädalas. Kuid mu tempo on nüüd samuti hoopis teine. Tunnistasin alles hiljuti heale sõbrale, et pole enam endist jaksu. Kuid õnneks on jäänud veel üks etendus, mis algab siis, kui klassiuks sulgub ja algab tund…

Jah, ma tunnen üleni, et see on minu kool. Ent oma kooli ja tööd ma pärandada ei saa, järglase otsustab Tallinna linn. Aga ma võin soovida, et järglaseks saaks kas meie kooli õpilane või mõni praegu ametis olev tubli õpetaja. Nii säilib traditsioon, mille siin uuesti lõime.

Nii jätkub ka mõni tore ühine ettevõtmine, näiteks see, et käime iga aasta 24. veebruaril Toompea lossi hoovil lippu heiskamas. Ka sel aastal läheme, olgugi et tõusta tuleb väga vara, ja me koguneme alati enne koolis, et võtta siit kaasa koolilipp, mis on väga raske, tammepuust varrega, nii et seda siit mäkke viies, ehkki on lühike maa, peab mõne korra peatuma. Üleval mäel liitub meiega veel teisigi õpilasi, kes on vanematega tulnud. Mina ise käin tol päeval veel ka Jüriöö pargis, sest seal tehakse lõket ja süüakse sõdurisuppi. See on teistmoodi vaatenurk sellele päevale.  

Olevikus elu ja minevikust side

Mõistusega olendit saadab alati tema minevik, nii et paratamatult meenutad neid, kes meie hulgast lahkunud. Alles eile sain teate, et üks mu noorusea sõber on läinud... kõik meenus, ja huvitav, et need mälestused on positiivsed. Isegi kui on tülisid või halba olnud, jääb see kuidagi kõrvale. Olen õnnelik, et inimene suudab unustada halva ja hoida head...

Ma ei alusta ühtegi oma õppeaastat ilma, et ei käiks kahel kalmistul: üks on Saaremaal, kuhu on maetud mu vanemad, ja teine on Tartus Raadi kalmistu, kuhu on maetud mu armas ülikooliaegne õpetaja dotsent Kallista Kann. Sel aastal sai tema juurde sõit eriti eriline, sest sõitsin esimest korda uue oranži rongiga.

Raadi kalmistule läksin nagu ikka peaväravast. Aga dotsendi haud on taga, lõpus. Kuna eelmisel päeval oli sadanud ja lehti oli maha langenud, ei näinud kalmistu just väga hea välja. Nii astusin mööda teed ja mõtlesin, et annaks jumal, et hauaplats ei oleks nii trööstitu (Leesi maksab hooldamise eest, sest õppejõul ei olnud lähedasi – P. K.)… Ei olnudki! Kõik oli kenasti riisutud ja vaid üks koltunud leheke lebas värskelt rehatriibulisel kalmul.

Seejärel käisin Tartu kunstimuuseumis, siis tervitasin vana armast ülikooli, lõpuks einetasin ülikooli kohvikus ja oligi aeg tagasi sõita. Koju jõudes oli mul nii hea olla, et mõtlesin täiesti siiralt: sellist Eestit ma tahtsingi!

Meil on ääretult ilus maa. Näiteks käisime esimese, värskelt sadanud lumega hommikul koeraga jalutamas ja saime esimesena lumele jäljed teha. Nii puhas oli kõik, et isegi loom muutub puhtaks, ta karv hakkab lausa läikima. Ning väljas oli just paras talveilm, selline –7 kraadi. Või meie kevad, kui salud ja metsad rohetama hakkavad. Või siis sügis, kui need salud vaheldumisi punaseks ja kollaseks kisuvad, niimoodi laiguti, moodustades sellise värvimängu, et jääd mõtlema, kas tõesti ongi keegi need puud kord sedasi vaheldumisi just selle mõttega istutanud.

Siberiga mul enam sellist kodusidet ei ole. Ehkki oleme vennaga mõelnud, et oleks huvitav minna ja näha, mis on saanud sellest külast ja neist, kellega olin ühes klassis. Meie tutvusringkonnas Saaremaal on inimesi, kes on selle tee ette võtnud, nende kaudu tean, et miski ei ole muutunud, ikka samad majad ja porised teed. Ainult et surnuaedades, kuhu meie sugulased maeti, ei ole enam ristikesi ja see tähendab ka, et minu vanaisa hauda ei ole enam võimalik kindlaks teha.

Lauri Leesi naudib Eestimaad igal aastaajal. Foto: erakogu Foto: Erakogu

Truu ja isepäine Taavi

Ma ei ole üksi, ehkki saatus pole mulle päris oma perekonda andnud. Koera nimi ei ole kindlasti mitte meie peaministri järgi pandud. Sest sain koera varem, kui Taavist sai peaminister, ja mul ei ole tema vastu ka mitte midagi. Aga teate, minu jaoks on liig see, kuidas tema kallal siin noritakse. Kas või see, et tema mantlikraed võrreldakse Brežnevi kraega. No tõesti, siin tehakse noorele inimesele juba täitsa liiga, seda enam, et sellised meestemantlid on moes, näiteks Lagerfeld valmistab praegu samasuguseid. Olen täiesti veendunud, et Taavi mantel ja rõivad üldiselt on väga korralikust poest ostetud ja tema kaasa hoolitseb väga, et mees maitsega ei väärataks. Minu silmis on see väga ilus mantel.

Koera nimi on loomakliiniku kartoteegis Taavi Leesi ja oma nime sai see lustakas naaskel selle järgi, et meil oli siin toona väikeses koolimajas viiendas klassis kaks väga vilgast poissi, kes alati mulle vastu jooksid ja rõõmustasid. Juhuslikult oli mõlema poisi nimi Taavi.

Supitegemiskunst

Olin kaks aastat vene sõjaväes ja mind koolitati kokaks kahe-kolme nädalaga. Suuremat kunsti seal polnudki, sest norm oli kirjas, tuli lihtsalt lugeda osata ja numbreid tunda à la neli ämbrit vett, kolm ja pool kilo liha – lähed võtad laost, vaatad, ahhaa, see võiks enam-vähem see tükk olla. Kui oli suurem, lõid kõrval seisnud pakul lihakirvega väiksemaks, siis nuudleid ja nii see läks.

Lõppkokkuvõttes kadus mul isu täiesti ära, kuigi mingi maitse sel toidul ikka oli, sest ka sool-pipar olid normidena kirjas. Ent ma ise ei tahtnud enam midagi süüa, kuumus tegi ka oma töö, lõpuks olin väga-väga kõhn.

Praegu tunneb mu sõpruskond mind aga parima supitegijana: klimbi-, herne-, hapukapsasupp või rassolnik või seljanka, mis on kindlasti neerude ja oliividega tehtud. Ühepajatoit tuleb mul väga hästi välja, vahel ka praad. Aga mis mul absoluutselt ei õnnestu, on koogid või üldse magusroad. No ei ole minu ala. Koolitoitu söön argipäeviti koos lastega. Nädalavahetustel teen sõpradele lõunasööke, nii tänagi. Hommikul, enne kui teie tulite, keetsin juba puljongi valmis, kindlasti panen lihale konti ka sekka ja jälgin aega – kaks tundi sealihaga, kolm tundi loomaribiga. Eile õhtul panin ka odratangu likku, sest seekord on menüüs hapukapsasupp.

Nüüd pärast teie lahkumist tükeldan jahtunud liha ära, siis keedan kartulid, seejärel kuumutan uuesti puljongi, lisan toore hapukapsa ja tangud, keedan pool tundi, seejärel lisan tükeldatud kartuli ja liha, ja ongi kõik. Hapukapsasupi puhul tuleb kartulid eraldi keeta, sest hape jätab kartuli poolpehmeks. Ja veel: hapukapsast ei tohi üle keeta, tahan, et kapsas krõmpsuks õrnalt hamba all. Hea, kui supp saab seejärel veel tunnikese seista, et ained omavahel paremini toime tulevad. Lõpuks riputan külmutatud tilli peale ja topsike hapukoort on ka kindlasti laual. Selline on seekordne menüü neljale sööjale.