Alanud on «Tõe ja õiguse» aasta

Maarja Vaino raamatu «Tammsaare irratsionaalsuse poeetika» esitlus. Foto: Sander Ilvest

2016. aasta on «Tõe ja õiguse» aasta, sest oktoobri algul täitub seitsekümmend aastat päevast, mil see eesti kirjanduse ja mitte ainult kirjanduse, vaid kogu eesti kultuuri tüvitekst ilmavalgust nägi. 

Tallinnas Kadriorus Tammsaare majamuuseumis kirjaniku 138. sünniaastapäeval esitleti ka muuseumi juhi Maarja Vaino monograafiat «Tammsaare irratsionaalsuse poeetika». Tegemist on 2011. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö edasiarendusega. Vaatluse all on saladused sündmuste käivitajana romaanides, Tammsaare reaalsed ja irreaalsed maastikud, sfääride muusika, neitsilikud tegelaskujud, lunastuse ilmumine ning narr mõistuslikkuse õõnestajana. 

Raamatu juhatab sisse Vaino essee «Minu Tammsaare». Lisalugudena on kaasatud kaks 2013. ja 2014. aastal kirjutatud artiklit «Koerad ja suremine» ning «Ema jälg». Esitlusel kõnelnud kirjandusteadlased Rein Veidemann ja Toomas Haug osutasid Maarja Vaino uurimuse uuele, seni praktiseerimata  lähenemisviisile. Toomas Haugi sõnul: «Kui seni teame, et Tammsaare on meile tõesti kuidagi väga oluline ja lähedane, siis Vaino uurimus avab meile ka Tammsaare enda mõjukuse saladuse.» 

Tammsaare ise oli kavandanud «Tõe ja õiguse» omaenda lapsepõlveloona, millele viitab ka Baudelaire’ilt laenatud moto: «Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks.»

Selle moto saladust uurinud Elem Treier, Maarja Vaino eelkäija Tammsaare majamuuseumis direktorina, on leidnud ühes Tammsaare märkmikus kirjaniku sissekande «Lapsepõli – rahval. Eestlast otsimas.» Täpselt selliseks, eestlaste kui rahva lapsepõlve eepiliseks jäädvustuseks «Tõe ja õiguse» esimene köide kujuneski. Selle soe ning tunnustav vastuvõtt õhutas kirjanikku jätkama «Tõe ja õiguse» järgmiste osade kirjutamist, kuid klassikuks oli ta saanud juba esimese osaga.