Rando Värnik ja Ants-Hannes Viira: põline rikas…

Foto: Margus Ansu

Kui põllumeest ei kimbuta ilmaolud, siis teeb seda maailmamajandus. Mis aga saab siis, kui mõlemad on korraga põllumehe vastu, küsivad Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Rando Värnik ja teadur Ants-Hannes Viira.

Rahvasuus levinud väljend «põllumees põline rikas» ei pea alati paika. Igatahes näitab tänavune aasta hoopis vastupidist. Kui 2007. aastal toimus mitmete tegurite koosmõjul (kasvav toiduainete nõudlus kiirelt arenevates Aasia riikides, tootmisprobleemid Okeaanias ja Ladina-Ameerikas, tekitatud nõudlus biokütuste järele) põllumajandussaaduste järsk hinnatõus, siis 2008. aasta kolmandaks kvartaliks on olukord kardinaalselt muutunud ning hinnad langevad.

Lisaks hindade langusele on põllumeestele muret tekitavaks kujunenud ka paljude sisendite hindade 30–60-protsendiline kasv ning maailmamajanduses suurenenud ebakindlusest tingitud laenuintresside tõus.

Põllumeeste muredele on aga lisandumas veel üks probleem – justkui muresid vähe oleks. Nimelt ei lähe halvenenud maailma majandusolukorras enam eriti säravalt ka Eesti majandusel ning üha tugevama häälega räägitakse sellest, kuidas tuleks vähendada põllumajanduse otsetoetusi võrdselt teiste tegevusharudega.

Kui lugeda artikleid, mis räägivad põllumajanduse tulususest, siis tundub, et põllumeestel läheb hästi. Jah, 2007. aasta oli põllumeestele kindlasti väga hea – saagid olid head ja ka kokkuostuhinnad kõrged. Kuid kui süveneda pisut rohkem meie põllumajanduse tegelikkusesse ning vaadelda selle käekäiku kaugemas perspektiivis, siis arusaam muutub.

Olgu siinkohal meelde tuletatud, et põllumajandus on valdkond, milles toodete saamise ja tootmise tsükkel on oluliselt pikem kui paljudes teistes eluvaldkondades. Selleks et saaksime oma laual nautida head Eesti toitu, peab põllumees kasutama palju vahendeid, lähtudes seejuures ka turuolukorrast ning riigi poliitikast. Paraku võivad need muutuda kiiremini kui üks toodangu kasvutsükkel.

Mitte ainult ELi riikide, vaid ka paljude teiste maade põllumajandust toetatakse suuremal või vähemal määral. Euroopas konkurentsis püsimiseks on oluline, et toetusi makstaks kõikides riikides võrdsetel alustel. Praegune tegelikkus on muidugi teine, kuid Eesti riigi poolt lisaks makstavad otsetoetused täidavad just konkurentsitingimuste võrdsemaks muutmise eesmärki.

Palju on olnud juttu sellest, et Eesti geograafilist laiuskraadi ja ilmastikutingimusi arvestades ei ole põllumajandusel suurt perspektiivi teiste, suuremate ning soodsama asukohaga riikidega konkureerimiseks. Samuti räägib majandusteooria sellest, et tarbijale pole oluline, millisest riigist toit pärineb, vaid et see oleks saadaval võimalikult odavalt.

Tegelik elu pole muidugi nii lihtne kui majandusõpikusse kirja pandud näidisülesanded. Põllumajanduse tähtsus kogu riigi arengus ja püsimises on oluline ka strateegilise toiduainete varu mõistes, põllumajandustoodang on tähtis ekspordiallikas (Eesti on näiteks piimasaaduste netoeksportija) ning selle valdkonna säilimist peab oluliseks enamik riike.

Nagu uuringud näitavad, eelistavad ka Eesti tarbijad kodumaist kaupa. Seega on riigi püsimise seisukohalt põllumajanduse toimimine ning areng vajalikud. Lisaks on Eestis põllumajanduslikku maad ühe elaniku kohta oluliselt rohkem kui paljudes teistes maailma riikides. Seega on meil olemas maa, mida kasutada teistele riikidele toiduainete tootmiseks. Eksport on ju ometi Eesti majanduses prioriteetne.

Aga tuleme tagasi tegeliku olukorra juurde. Nagu selgub põllumajandusettevõtjate raamatupidamisaruannetest, on ettevõtjad võtnud mitmete aastate vältel kanda hulgaliselt riske ning investeerinud suure osa sissetulekust tootmise kaasajastamisse – ikka selleks, et püsida konkurentsis teiste riikide tootjatega ning teha tasa möödunud kümnendil tekkinud tohutut investeeringute puudujääki.

Tõsi küll, põllumehed on saanud ka aastate vältel selleks mitmeid toetusi, kuid nende üldine toetustase jääb alla enamikule ELi riikide tootjatele, kellega neil tuleb võistelda nii sise- kui maailmaturul.

Kui toetused kõrvale jätta, siis on ilmne, et enam peaks süvenema põllumajandusettevõtjate kohustustesse ja võetud riskidesse.

Lugedes alles hiljuti avaldatud artikleid, jääb mulje, et põllumajandustootjate kasum kasvab kui pärmitainas ning ka antavad toetused kasvatavad seda. Aga mainimata jäetakse seejuures kohustuste (nii pika- kui ka lühiajaliste) hulk ning järjest karmistuvad laenutingimused. Ja see, kui palju 2007. aastal keegi tootjatest kasumit või toetust sai, ei ole tegelikult esmatähtis. Aastane kasum sõltub esmajoones müügivõimalustest, kuludest (k.a kohustustest) ning realiseeritavast toodangu hulgast konkreetsel aastal.

Kui arvestada tänavuse aasta sügist, siis pole realiseeritava toodangu saamisel suureks optimismiks põhjust. Viimaste kuude vihmarohkus on oluliselt mõjutanud saagikoristust ja nõnda halvenevad ka loomapidamiseks vajalike söötade tootmise võimalused. Hilinevad viljakülvid aga mõjutavad negatiivselt juba ka 2009. aasta saaki.

Kui sõita mööda Eestit, siis on selgesti näha liigniiskusest tingitud muresid. Küll ilmestavad paljudes kohtades põlde poriste rattarööbaste sügavad jäljed, küll on näha lamandunud ja oma kvaliteeti kaotavat teravilja. Nõnda võib põllumeestel märkimisväärne osa saagist põllule jääda ning lisakulud, mida tehakse teravilja kuivatamiseks, suurenevad iga päevaga.

Kesised saagid, tagasihoidlikud realiseerimiskõlbliku saagi kogused ning langevad hinnad aga mõjutavad oluliselt põllumajandustootjate sissetulekut ning laenude ja muude kohustuste katmiseks jääb raha puudu.

Võiks ju küsida, mille poolest siis olukord põllumajanduses nii eriline on? Nagu kõigil teistel ettevõtetel poleks probleeme saamata jäänud tuludega! Kindlasti on ka see väide õige, ent eriline on see, et põllumajandustootja varad ei ole üldiselt mobiilsed. Need on suuresti seotud tema maa, ehitiste ning elusolenditega, mida ei saa viia soodsamasse kohta, et seal paremates tingimustes uuesti alustada.

Põllumees ei saa endale lubada, et lehm jääks lüpsmata, teravili põllule vedelema, või siis mõelda, et kuna vihmaga ei ole meeldiv töötada, jätan hetkel töö tegemata ning kõik kulud korvab kindlustus. Nüüd, kui majanduskasv on pidurdunud, on meie riigis iga ettevõtja oluline ning eriti tähtis on see traditsioonilistes põllumajanduspiirkondades, kus põllumajandusettevõte võib olla ainukeseks tööandjaks ja ka maaelu hoidjaks, sest tööpuuduse kasv teistel elualadel on tõusuteel.

Mida peaks sellises olukorras siis tegema? Kui põllumehel läheb hästi, arvavad kõik, et tal läheb liiga hästi. Kui tal läheb halvemini, ei taha keegi tema probleemidest kuulda ning riigi rahakott hädasolija toetamiseks on õhuke. Öeldakse pigem, et põllumehel on vaja erinevate riskiteguritega arvestada ning töötada välja strateegiline plaan riskide ennetamiseks ning enda kindlustamiseks.

Raske on aga planeerida realiseerimiseks mineva toodangu vähenemist ligi 50 protsenti, toodangu enda hinnalangust kuni 45 protsenti ning toetustaseme alanemist. Poleks ju probleemi, kui kõikides konkurentriikides oleksid tingimused võrdsed. Kui aga tingimused on ebavõrdsed, on konkurentsis püsimine raskendatud ja nii ei jäägi ettevõtjail/omanikel muud üle kui müüa ettevõtted edasi välisriikide investoritele või lõpetada tegevus.

Riigieelarve piiratuse tingimustes on kindlasti vaja valikuid teha, kuid põllumajandus ei tohiks jääda saatuse meelevalda, sest igal hommikul soovime süüa kvaliteetset kodumaist toitu. Samuti on meie riigile teretulnud iga kroon, mis on teenitud oma kauba müümisest teistesse riikidesse.