/nginx/o/2010/03/26/338543t1h20d1.jpg)
Vaid kolmandik siin elavatest venelastest tajub tugevamat seost elukohamaaga
ja tunneb uhkust Eesti üle, kaks kolmandikku aga peavad end eelkõige vene rahva hulka kuuluvaks, selgus mõne kuu eest Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööst. Töö autori, psühholoogi-koolitaja Marianna Drozdovaga vestles Hille Tänavsuu.
Oma magistritöös «Kakskultuurilise vähemuse identiteedi kujunemine Eestis ja ettepanekud Eesti avatud identiteedi kujunemiseks» käsitleb Drozdova eestlaste ja venelaste etnilise ja riikliku identiteedi tunnetamist ning selle alusel uue, avatud Eesti identiteedi kujunemise võimalikkust. Sellise, mis oleks võrdväärselt vastuvõetav ja ühendav kõikide Eestis elavate gruppide jaoks, sõltumata nende rahvusest.
«Identiteet on enesemääratlus, kellena inimene end näeb, millised on ta hoiakud, mille kaudu selgub tema maailmapilt,» täpsustab Drozdova töö põhiterminit.
Uurimust läbi viinud meeskond küsitles ligi 1600 inimest vanuses 15–83 aastat, nii eestlasi kui Eestis elavaid venelasi ja muude rahvuste esindajaid.
«Esitasime neile küsimusi etnilise kuuluvuse ja uhkuse, suhete, sidususe, multikultuursuse, riigi sümbolite ja palju muu kohta,» räägib Drozdova oma mahukast tööst. «Vastustest selgus erinevus eestivenelaste ja venelaste vahel.
Nad ise määratleksid end erinevalt. Need, kes end nimetasid eestivenelasteks, tunnevad selle riigiga, kõigi siin elavate inimeste ja loodusega tugevamat seost. Nad on rohkem uhked Eesti edu üle ja peavad end pigem eurooplasteks,» selgitab Drozdova. «End puhtalt venelastena määratlenud osalejatel on aga tugevam etniline uhkus.»
Tema hinnangul on integratsiooni seni mõõdetud peamiselt keeleoskusega – oskad eesti keelt, oled lõimunud. «Keeleoskus on oluline, kuid see on puhtalt instrumentaalne,» märgib ta. «Kui sisemiselt ei tunne sidet riigiga, siis vaid keeleoskusest ei piisa, et luua tõepoolest ühtne ja koostoimiv multikultuuriline ühiskond.»
Vene noored lähevad ära
Drozdova väitel pole integratsiooni puhul oluline mitte ainult venelaste eesti keele oskus, vaid eelkõige sidusus kõigi inimeste vahel. Integratsiooniprogramm peaks tema sõnul seadma olulisemaks eesmärgiks ka eestlaste suhtumise muutmise – mitte kasutama ainult sotsiaalse sisuga plakateid stiilis «venelased on ka inimesed», vaid läbi ühistegevuste, mis toetavad ühise riikliku identiteedi tekkimist.
Uurimustöö tulemustest selgub, et inimesi ühendavad näiteks uhkus riigi ja selle inimeste saavutuste üle, läheduse tunnetus Eestimaa loodusega, toetus erinevatele ajalookäsitlustele, mitmekultuurilisuse kui väärtuse tunnistamine.
«Ärgem tallakem üksteise varvastel, pigem rõhutagem ühisosa, mis meid ühendab,» kutsub Drozdova eestimaalasi üles.
Sama sõnumi annab ka üks tema tööst tulenev küsimus: kui tahame luua ühist riiki, siis mille alusel me seda teeme, mis meid koos hoiab? Kas lehvitame lippu ja tõestame üksteisele oma ajalookäsitlusi või keskendume sellele, kui hea ja edukas riik meil on ning kui hästi me koos toimime?
«Selge, et on palju riske – inimeste mälu, tunded, kogemused. Ei saa ühe sõrmenipsuga öelda, et unustage kõik ära,» leiab Drozdova. «Aga inimesed peavad püüdma üksteist rohkem mõista. Paraku leidub mõlemal poolel neid, kes on vastasseisust huvitatud ja seda tagant õhutavad. Minu meelest on nende tegevus lausa kuritegu riigi vastu.»
Tema väitel ei seo paljud andekad vene noored oma tulevikku Eestiga just seepärast, et ei tunneta end siin omana.
«Mu edukas ja haritud sõbranna elab ja töötab Prantsusmaal. Ta ei kavatse tagasi tulla,» räägib ta. «Tal on uhkem tunne olla venelane, vene kultuuri ja mõttemaailma kandja Prantsusmaal kui Eestis. Siin on tema arvates nagu mingi märk küljes, tunne, et peaksid kelleltki vabandust paluma, et oled venelane.»
Samas on Drozdova hinnangul tõsi ka see, et me ise otsustame, millele keskendume – kas otsime märke ahistamisest või tegutseme selle nimel, et edasi liikuda, sõltumata välistest teguritest.
«See on tunnetamise asi, ütlen seda kui psühholoog. Ise eelistan, kui vähegi võimalik, mitte pöörata tähelepanu asjadele, mida võiksin ahistamisena tõlgendada, ning olen ahistamist vähe tundnud – ehk sellepärast, et pole endale niisugust eesmärki seadnud. Kui tahan tunda end ahistatuna, siis leian selleks ka põhjuse ja küllap ka tunnen,» muheleb Drozdova.
Siiski teeb tuska, kui näiteks keegi seltskonnas venelaste kohta mingi kohatu repliigi pillab.
Neiu toob ka vastupidise näite. Tal on meeles 2007. aasta aprilliõhtu, mis paljude venelaste illusioone lõhkus. Talle helistas tuttav eestlanna, kursuseõe ema, ja ütles: «Ma ei mõista, mis siin ühiskonnas praegu toimub, aga ma tahan, et sa teaksid – sa oled nii oma, kui veel olla võib.» See läks südamesse.
Raske tee keeleoskuseni
Drozdova kinnitab, et igaüks, eriti noor inimene, kes soovib end oma kodumaal tõestada, peab riigikeelt oskama. Ise omandas ta laitmatu eesti keele üsna omapärasel viisil.
Tema vanemad õppisid Peterburis ja suunati 1980. aastate algul Tartusse tööle.
Tartus sündinud Marianna käis vene lasteaias ja seejärel Annelinna (vene) gümnaasiumis. Samal ajal õppis ta aga laste kunstikoolis eesti rühmas. «Ka vanaemaga rääkisin vahel eesti keeles, nii et mingi algeline keeleoskus oli. 10. klassis tundsin, et elu on jube lihtne, mõtlesin, et teen selle keerulisemaks, ja astusin Miina Härma gümnaasiumi 11. klassi,» muheleb ta.
Kuna neiul oli tunnistusel vaid üks neli – füüsika – ja vastuvõtuvestlus käis inglise keeles, ei märganud keegi tema eesti keele oskust kontrollida. Drozdova tunnistab, et esimene poolaasta oli ikka raske küll.
«Kirjandi puhul sain kaks hinnet – ühe sisu, teise grammatika eest, ajaloo tunnikontrolli kirjutasin segakeeles,» meenutab ta. «Õpetajad olid väga vastutulelikud ja abivalmid.»
Gümnaasiumi lõpetas Drozdova hõbemedaliga ja läks Tartu Ülikooli õppima psühholoogiat, kõrvalalana veel avalikku haldust. Tema bakalaureusetöö rääkis kakskeelsusest ja selle mõjust mõtlemise arengule.
Neiu märgib naljatades, et praegu kirjutab ta vahel eesti keeles paremini kui mõni seda emakeelena valdav inimene – annab tunda harjumus pöörata tähelepanu reeglitele. Ka inglise keel ei tekita talle raskusi.
Marianna Drozdova
• Sündinud 1981. aastal Tartus.
• Haridus: Tartu 9. keskkool, Annelinna gümnaasium, Miina Härma gümnaasium, Tartu Ülikool (2005 psühholoogia bakalaureus, 2010 teadusmagister). Täiendusõpe vahetusüliõpilasena Peterburi Riiklikus Ülikoolis 2003, hulk täienduskoolitusi.
• Töö: koolitaja, treener-konsultant, projektijuht mitmes asutuses ja organisatsioonis, praegu eraettevõtja ja konsultant firmas Vain& Partnerid.
• Keeled: vene, eesti, inglise (väga hea), prantsuse, saksa (keskmine), leedu (napp), hiina (algtasemel).