Juhtkiri: taksoindikaator

Foto: Urmas Nemvalts

Kas reiside ja taksosõitude sagenemine näitab majanduse kosumist?

Riigi majandusseisu saab hinnata mitut moodi. Statistikud pingutavad, et anda meile usaldusväärne ja selge pilt. Aga paratamatult on see alati pilt minevikust, heal juhul eelmisest kuust. Ometi tahame teada ka seda, mis toimus eile, mis sünnib täna. Otsime märke ja püüame sellest kokku panna värsket pilti. See võib olla udune, ent on ometi uus.

Selleks pakuvad võimaluse nähtused, mida naljaga pooleks taksoindikaatoriks või reisiindikaatoriks võiks nimetada. See, kui palju sõidavad inimesed rohkem taksoga või käivad reisidel, räägib midagi riigi majandusseisu kohta. Sellised indikaatorid ei ole küll nii täpsed kui raamatupidamine, kuid annavad üldiste muutuste kohta varem infot. See ei ole info, mille põhjal saaks teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid mosaiikpilt ühiskonnast, mis selliste kildude põhjal moodustub, näitab siiski üldist suunda, kuhupoole majandus liikumas on.

Tänases lehes on sel teemal kaks lugu – üks taksofirmadest ja teine turismiettevõtetest. Mõlemast selgub, et üldises tarbimises on toimunud muutus.

Taksojuhid väidavad, et inimesed on hakanud üha rohkem taksoga sõitma, mistõttu nädala tippajal reede või laupäeva õhtul tuleb pärast tellimuse esitamist taksot oodata isegi kuni tunda aega. Nagu oleks juba saabunud vana-aastaõhtu. Tõsi, oma osa mängivad selles ka praegused külmad ja tuulised ilmad ning viitsimatus lumistel kõnniteedel sumbata, kuid kuna muutust oli märgata juba enne pakase tulekut, ei saa see olla ainus põhjus.

Turismifirmad kinnitavad samuti, et on märgata reisijate huvi kasvu. Muutus on ettevõtete sõnul märgatav, ehkki statistikat vaadates see veel silma ei paista – kuigi arvuliselt võib olla reisijaid rohkem kui mullu, jahitakse odavamaid viimase hetke pakkumisi. Kuid olgu reis odavlennufirmaga tehtud päeva-paarine sõit naaberriiki või kuuajane puhkus teisel pool maakera, fakt on see, et kui leivaraha napib, siis reisima ei minda. Sama puudutab ka taksosõitu. Mõlemad on luksus, ja sel, et luksust lubatakse endale rohkem, on majanduse seisukohast tähendus.

Kuid muidugi ei saa takso- ja reisiindikaatorit majandusnäitajana üle tähtsustada. Tarbimisharjumuste muutumine ei pruugi näidata alati, et inimeste sissetulekud on suurenenud, vaid näitavad vahel ka seda, et kasvanud on lootus nende sissetulekute suurenemisele või vähemalt suurenenud kindlus, et sissetulekud ei vähene.

Selge on, et suuremaks tarbimispeoks on veel vara. Igaüks peab ikka ise oma rahakotti kaaluma ning tarbimiseufooriatest või -paanikast ei tasu lasta end kaasa tõmmata.