Eesti Pank esitles täna Eesti viimaseid krooni meenemünte, mille kujundanud staažikad kunstnikud Kärt Summatavet, Leonhard Lapin ja Hannes Starkopf tunnistasid, et tundsid seekord töö juures selle tähtsuse tõttu erilist vastutust.
Viimaste krooni meenemüntide kujundamine pani autoritel põlved värisema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Panga president Andres Lipstok sõnas meenemüntide esitlusel, et keskpank on kõikvõimalikke meenemünte andnud välja 1992. aastast ja need on viimased krooni meenemündid, kuivõrd järgmisest aastast antakse neid välja juba teises vääringus. «Kinnitan, et traditsioon meenemüntidega Eesti elu olulisi sündmusi tähistada, jätkub,» sõnas Lipstok.
25-kroonine «Eesti ajalugu»
Selle hõbedast kodarraha diameeter on 38,61 mm ja kaal 24,1 grammi, tiraaž 15 000. Mündi autor on metallikunstnik Kärt Summatavet, kes tundis enda sõnul tohutut aukartust ülesande ees Eesti rahvale kõige viimast 25-kroonist münti kujundada.
«Meie rahvas on väga pikkade traditsioonidega ja kui tuli välja valida sündmust, mis meid kõige rohkem aitaks meenutada väärtusi, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu soovime minna, mõtlesin kohe selle peale, et meie kõige vanem rituaal, mida järjepidevalt igal aastal tähistame, on jaaniöö ja jaanipäev. Minagi käin lapsest saati igal aastal sõnajalaõit otsimas,» põhjendas ta, miks mündi ühel küljel on just seda kujutatud.
«Sõnajalaõis on tegelikult suur lugu sellest, mida me usume ja mida tahame rahvana saavutada. Alati on see tähendanud õnne, rikkust ja tarkust ning see õitseb ainult rituaalse müsteeriumi ajal – jaaniööl,» rääkis Summatavet esitlusel.
Mündi esikülg, kuhu kunstnik kujundas riigivapi, on tema sõnul meespool, seetõttu peitis ta sinna kaheksakanna südamikku ära puidu. «Puit on ikka see kõva materjal, millega mehed tööd teevad.» Teine pool on naispool, kuhu on sõnajalaõie, selle püüdja ning jaaniöö taeva taustal peidetud ka kudum. «Kaheksakand pöörleb – ja kaheksakand on eestlastele alati tähendanud ravi, kaitset.»
«Õnnemünti oleme me alati taskus kandnud. Kui ma seda münti kujundasin, mõtlesin ma tõesti, et toogu see münt meile õnne, tarkust, rikkust, ravi meie rahvale ja olgem uhked oma esivanemate päranduse üle,» rääkis Summatavet.
50-kroonine «Eesti loodus»
Hõbemündi teeb eriliseks see, et seda läbib eesti rahvuskivi – ehtne paekivi. Mündi diameeter 38,61 mm ja kaal 24,5 grammi.
Mündi autor on Leonhard Lapin, kes samuti kinnitas, et selle kujundamine oli tema jaoks väga erakordne võimalus. «Minu sümbolite keel on lihtne – taevas ja maa. Ülemine on läikiv hõbe ja all on paekivi. Nagu me teame – taevasse me pürgime, aga lõpetame oma elu ikka Eesti mullas ja siin mulda sümboliseerib paekivi,» rääkis Lapin.
Iga münt on ainulaadne, sest paekivi struktuur ja toon on igas mündis erinev. Kuna kivi hingab, siis see muudab aja jooksul ka hõbeda värvi tumedamaks. «Räägitakse, et see on maailma esimene münt, kus on kivi sees,» lisas Lapin.
100-kroonine «Eesti inimene»
Kuldmünt on pisut väiksem – läbimõõt 22,0 mm ja kaal 7,78 grammi. Tiraaž 7500. Mündi autor on Hannes Starkopf, kes tunnistas, et ootamatult talle pandud vastutus võttis nii põlved kui käed värisema ja parima tulemuse saavutamiseks tegi ta mitmeid kavandeid.
«Siit võib välja lugeda nii Eesti inimest kui tema genoomi, tema sisu. Raske on seda sõnades kirjeldada, aga ma loodan, et iga Eesti inimene leiab sealt oma asja, oma tunde,» ütles kunstnik. «Sealt võib näha päiksetõusu Peipsi järve läänekaldal või päikseloojangut Matsalu lahe idakaldal – need on asjad, mida ma ise olen näinud, kus tunned end eestlasena.»
Starkopf lisas, et kui tänapäeval münte enam eriti ei modelleerita, vaid kujundatakse arvutigraafika abil, siis tema tahtis viimasesse Eesti kuldmünti panna oma näpujälje sisse ja seetõttu tegi selle põhitöö modelleerides.
Kõik mündid on toodetud Soome rahapajas.