/nginx/o/2010/11/30/475350t1h08f0.jpg)
Rohkem kui 250 000 USA diplomaatilise memo avaldamine valmistas nii Washingtonile kui dokumentides avameelselt arvamust avaldanud riigipeadele eile palju piinlikkust ning võib igaveseks muuta riikide omavahelist läbikäimist.
Tellijale
Wikileaks paljastas USA diplomaatide salakroonika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avalikkuse eest varem saladuses hoitud telegrammid, mida Ühendriikide diplomaadid on üksteisele edastanud, pärinevad aastatest 1966–2010. Enamik dokumente on pärit sellest kümnendist ning annab seega intiimse pildi, kuidas maailma ainus supervõim 11. septembri terrorirünnaku järel käitub ja mida ülejäänud riikidest arvab.
Just selle üheksa aasta taguse traagilise kuupäevaga võrdles üleeile õhtul salainformatsiooni avaldamisele pühendud Wikileaksi uut leket Itaalia välisminister. Franco Frattini ütles, et maailma diplomaatia jaoks on Wikileaksi leke sama pöördeline sündmus ehk teisisõnu muudab jäädavalt riikide omavahelist suhtlemist.
Diplomaatiline 9/11
Justkui iseloomustamaks 11. septembri järgset maailma, puudutab enamik dokumente Lähis-Ida riike ja Washingtoni muresid seal toimuva pärast. Muu hulgas leiab kinnitust Iisraeli ja mitme araabia maad liidrite hirm, et Iraani teed tuumarelvani pole enam diplomaatia ja sanktsioonidega võimalik peatada. Samuti ilmneb lekkest, et USA on tõsiselt mures Pakistani julgeoleku pärast ja kardab, et terroristid võivad sealt hankida tuumakütust, et ise aatomirelv ehitada.
Valge Maja mõistis lekke teravalt hukka, öeldes, et see seab ohtu diplomaadid, luureametnikud ja inimesed üle maailma, kes pöörduvad USA poole palvega aidata edendada demokraatiat.
Ükski paljastus ei ole siiski murrangulise tähtsusega – paljud on kuulujuttude ja anonüümsete väidetena ringelnud juba aastaid. Siiski valmistavad need probleeme kõnealustes riikides teenivatele diplomaatidele ja nende katsetele oma kavatsusi saladuses hoida.
Infolekke põhimõttelisemad tagajärjed on seotud löögiga USA mainele ehk vastuoluga selle vahel, mida ameeriklased pressikonverentsil fotograafide ja telekaamerate ees räägivad ja mis toimub suletud uste taga. Muu seas paljastatakse nii USA diplomaatide kui ka liitlasriikide liidrite avameelsed iseloomustused teistest riigipeadest.
Näiteks saame teada, et Vene president Dmitri Medvedev on ameeriklaste arvates kahvatu ja ebakindel riigipea, samas kui peaminister Vladimir Putinit peetakse alfaisaseks. Aserbaidžaani presidendi abikaasa aga on käinud nii tihti plastikakirurgi noa all, et suudab vaevu oma nägu liigutada. Diplomaatide vaba keelekasutus ja valmidus edastada ministeeriumisse kuulujutte on Der Spiegeli hinnangul seotud usuga, et nende kirjutised jäävad 25 aastaks kalevi alla.
Nii suure hulga tundliku info jõudmine avalikkuse ette on diplomaatilises maailmas ennekuulmatu. Spiegel, mis on üks viiest ajakirjandusväljaandest, millele Wikileaks dokumendid enne avaldamist üle andis, kirjutas, et Ameerika partnerite usaldus maailma supervõimu vastu pole kunagi nii suurt lööki saanud, nagu nüüd tõenäoliselt juhtub.
Siiras, kuid lünklik info
Just seetõttu alustas USA suurtulekahju kustutamist eelmisel nädalal, mitu päeva enne selle puhkemist.
Üks piinlikemaid seiku puudutab USA välisminister Hillary Clintoni korraldust, et välisesindajad koguksid isiklikke andmeid teiste riikide diplomaatide kohta. Näiteks julgustatakse USA diplomaate sisuliselt luurama ÜRO peasekretäri ja tema meeskonna järele.
Ühendriikide välisministeeriumi pressiesindaja P. J. Crowley lükkas need süüdistused eile aga ümber. «Meie diplomaadid on üksnes diplomaadid,» ütles ta. «Nad koguvad infot, mis kujundab meie poliitikat ja tegevust. See on see, mida diplomaadid, riigist riiki, on teinud sadu aastaid.»
Valge Maja sõnul on nn väliraportid ehk saatkondadest peamajja läkitatud kirjutised juba oma olemuselt siirad ja sageli lünklikud. «See ei väljenda poliitikat ega mõjuta alati lõplikke otsuseid,» seisis Obama administratsiooni avalduses.
New York Times põhjendas oma otsust avaldada infot, mis Valge Maja sõnul Ühendriikide huve õõnestab, asjaoluga, et dokumendid pakuvad avalikkusele suurt huvi. Raportid valgustavad Ameerika diplomaatia eesmärke, õnnestumisi, kompromisse ja pettumusi ennenägematul viisil, märkis ajaleht.
Spiegel kirjutas, et kümned tuhanded dokumendid vaatas läbi üle 50 ajakirjaniku ja uurija, kes hindasid neid pilguga, kas avalik huvi kaalub üles raportites sisalduvate riikide ja isikute julgeoleku. Mitmel juhul võeti USA muresid arvesse, teistel puhkudel aga mitte.
Wikileaks väitis oma kodulehel, et telegrammide avaldamine on õigustatud, sest USA üritab varjata tõendeid tõsistest inimõigusrikkumistest ja muust kuritegelikust käitumisest. Dokumentide avaldamise eel üleeile ja ka eile pärastlõunal tabas portaali küberrünnak, mis blokeeris ligipääsu sellele mitmeks tunniks.
Lekkinud info tõenäoliseks allikaks peetakse USA sõjaväe luureanalüütikut Bradley Manningut, kes on ilmselt ka kahe eelmise Wikileaksi lekke, Afganistani ja Iraagi sõjatoimikute paljastamise taga. Manning on vahistatud ja teda ootab süüdimõistmisel pikk vanglakaristus.