/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2010/08/01/412291t1h2627.jpg)
Eesti Diplomaatide Kooli asedirektori Vahur Made hinnangul ei langenud seekord Wikileaksi saagiks kokkuvõttes eriti tundlik materjal.
Ekspert: Wikileaks pääses ligi vaid «prügikastile»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Wikileaks näib olevat ligi pääsenud mingitele madala kaitstusastmega elektroonilistele arhiividele (loe: prügikastile),» ütles Made Postimees.ee’le.
«Sellele viitab internetti paisatud dokumentide massilisus, aga ka süstematiseerimatus,» kirjeldas ta. «Erineva salastatuse astmega dokumente läbisegi, samas mitte midagi sellist, mille kohta poleks ajakirjanduses kirjutatud ja spekuleeritud.»
Made sõnul on tõenäoline, et tänase lekke ajel mõtleb USA välja täiendavad turvameetmed, kuidas selliseid elektroonilisi lekkeid tulevikus minimeerida, kuid esinduste töömahtu arvestades jäävad infokanalid samaks.
«Omaette küsimus on muidugi see, kas traditsiooniline saatkondadest raporteerimine end kaasajal enam päriselt õigustab.»
Kuum liin võttis kirjalt tähtsuse
Made sõnul ei tasu nimelt saatkondade kirjavahetust ületähtsustada. «Külma sõja algusest saadik on selle tähtsus maailmapoliitikas järjest vähenenud,» rääkis ta.
«Kui veel 1920.-1930. aastate kirjavahetusel võis olla määrav tähtsus riikide käitumise kujundamisel, siis Teise maailmasõja järel enam mitte.»
Üksteise järel luuramine tõusis Made väitel siis sellisele tasemele, et saatkondade korrespondents muutus liiga vähe kaitstud infovahetuse vormiks.
«Ka lisandus Teise maailmasõja järel järjest uusi infovahetuse kanaleid (näiteks riigijuhtide-vahelised «kuumad liinid»), mis muutsid saatkondade kirjavahetuse teisejärguliseks.»
Tänapäeval on Made väitel olulisemad riigijuhtide omavahelistel kõnelused, mida aga alati ei talletatagi - ei paberil ega elektrooniliselt.
«Ka luureteenistuste materjalid on palju olulisema tähtsusega saatkondade raportitest. Muretseksin palju rohkem, kui suures mahus hakkaksid lekkima mõne suurriigi sõjaväeluure salajased dokumendid,» lisas ta.
Saatkondade kirjavahetus ei ole Made väitel väga rangelt kaitstud.
Sealt läheb teele ka väga palju üldist olukorra- ja taustakirjeldust - ülestähendusi selle kohta, mida keegi kusagil vestluses mainis või mõnel esinemisel kõneles. Samuti ajakirjanduse ülevaateid.
«Vaevalt, et otsuseid langetavad riigijuhid kogu seda materjalihulka isegi silmata jõuavad. Rääkimata sellest, et mõne saatkonnast tulnud kirja peale hakataks kohe välispoliitilisi otsuseid langetama.»
Julge keel on kombeks
Made sõnul ei ole üllata ka Wikileaksi paljastatud teadetes kasutatud sõnavara. «Praegu on meiliajastu. Suur hulk kirju on paarirealised. Lähetatud kiire töötempo keskelt,» meenutas ta.
«Möödas on ajad, kui suursaadik viimistles oma raporti hiilgavaks ja nauditavaks kirjatükiks, mida veel aastakümneid või sajandeidki hiljem üliõpilased seminarides loevad ja analüüsivad. Rääkimata sellest, et taoline kaunis mõttevili jõudis pealinnades asuvate otsustajateni sageli nädalaid või kuid pärast tema kirjutamist.»