Pere pääseb tänu helisevale muusikale

Esietenduse kuus minutit väldanud lõpuaplausis, millest enamuse aja seisis publik püsti, astusid eesriide ette teiste osaliste hulgas Birgit Õigemeel Maria osas ja Raivo E. Tamm kapten von Trappi rollis. Foto: Kristjan Teedema

Lihtsust ja selgust, õrnust ja haprust, armastust ja hoolivust, aga ka võõralt mõjuvaid kroonikakaadreid pakub Vanemuises esietendunud «Helisev muusika» Ain Mäeotsa lavastuses.

Riina Degtjarenko lavakujunduses domineerib lihtsus ja selgus. Läbivate elementidena püsivad taustal kujutatud lavakõrgune foto kaugustesse ulatuvatest Alpidest ning selle ees paiknevad võlvid kaarjate akendena, millest avaneb vaade tegelasi kaitsvale ja innustavale imekaunile loodusele. See kõik töötab hästi nii kloostri kui ka kapten von Trappi villa ja selle ümbruse kujutamisel.

Birgit Õigemeel on Maria rollis tütarlapselikult õrn ja habras. Puudu ei jää ka entusiasmist ja soovist pakkuda kapteni perekonnale inimlikku lähedust.

Muusika päästab

Teksti edasiandmisel kiirustama kippunud Õigemeel saavutas rahulikuma tempo teises vaatuses, vokaalselt on see aga väga hästi esitatud roll. Maria toob heliseva muusika perekond von Trappi ellu ning tänu muusikale see perekond ka pääseb.

Kõigil kõrvaltegelastel on oma suuremad ja väiksemad soolokohad, mis avavad suurepärase võimaluse end meeldejäävaks mängida. Teps mitte kõik osatäitjad ei ole sellest aga kinni haaranud.

Noorte armastajatena astuvad üles Karol Kuntsel Rolfi ning Maarja Mitt Lieslina. Rolfis on järjekindlust ja pealehakkamist, Lieslis tagasihoidlikkust ja häbelikkust. Vaid korraks, esimeses vaatuses, saab publik olla tunnistajaks noorte armumängule, edaspidi jääb see liin tagaplaanile.

Igati vahvalt esinevad Robert Sasorin, Kristina Nukka, Henrik Tamm, Hanna Brigita Jaanovits, Linda Lukas ja Kristiina Raahel Uiga kapteni võsukestena, loomulikkus saadab neid algusest lõpuni.

Neis lastes ei ole grammigi kiuslikkust ega üleannetust ning seetõttu ei tule välja ka nende vastumeelsus tulevase võõrasema Elsa Schraederi vastu. Maria Kallaste mängib välja Elsa huvi kindlustada oma positsiooni kapteni varanduse najal, kuid sellest hoolimata jääb tegelane kaugeks.

Kontrastina Elsale mõjub Raivo E. Tamme Georg von Trapp, kelle terasest süda ja range olek üsna pea sulavad. Elsa vastu pole mehel sügavamaid tundeid, Mariaga koos viibides on neid aga selgelt tajuda. Kirglikkus ja väike kelmus on see, mis kaptenis tegelikult peitub.

Liigutavaimad stseenid

Vahest kõige liigutavamad stseenid leiavad aset nunnakloostris Maria ja abtissi vahel. Viimase rollis on Silvi Vrait, kelle esitus on haarav – mõlemat vaatust jääb saatma tema võimas hääl, mis ei tohiks  nõudlikumatki vaatajat külmaks jätta.

Koomiliselt mõjuvad kapteni sõber Max Detweiler (Jaan Willem Sibul) ning ülemteener Franz (Raivo Adlas) – üks oskab elu nautida, teine mitte. Proua Schmidt (Kais Adlas) on heasüdamlik majapidajanna, kes vaatamata rangele distsipliinile suudab säilitada heasoovlikkuse ja lahkuse.

Esimeses vaatuses valitseb headus. Teises pooles tuleb rohkem esile poliitiline taust Austria annekteerimise kohta Saksa Kolmanda Reichi poolt.

Üldistamaks Hitleri võimutsemist ja tema maailmavallutusplaane ning seda, kuidas see kõik vaikselt ka Austriasse üle kandub, näidatakse vahepalana kroonikakaadreid Saksamaal toimuvast. Kuidagi võõralt mõjus niisugune võte.

Enim kerkib lavastuses esile perekondlikkuse ja rahvusluse teema. Kõlama jääb, et vajame rohkem lähedasemaid suhteid ning oma vaadetele ja tõekspidamistele truuks jäämist, mida viimasel ajal üha harvemini kohtab.

Lavastust on võimalik vaadata mitmes koosseisus. Triin Truuvert on lähtunud esietenduse muljetest 27. novembril.

Arvamus