Ministeerium: teadlaste ostetud artiklite probleem pole Eesti omapära

Foto: Corbis/Scanpix

Haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul pole teadlaste tasulistes ajakirjades publitseerimine probleem, sest nende hulgas on ka korralikke ajakirju. Teadlik rämpsajakirja eelistamine osutab aga hoopiski teadlase enda eetilisuse probleemile. 

«Open Access (OA) ajakirjad iseenesest ei ole probleem – see on üks teadusinfo levikuga seotud nähtus oma heade ja halbade külgedega,» märkis haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna konsultant Aire Koik kommentaariks Postimehe tänasele artiklile.

«Avaldamistasuga OA ajakirjad on publitseerimismudel, mida kasutavad väga erinevad ajakirjad – rohkem ja vähem tuntud, tipptasemel ja kehvema kvaliteediga, noored ja vanad väljaanded – ning puhtalt ärimudeli baasil ei saa teha üldistusi ajakirja taseme kohta. Näiteks saab ka tippajakirjas Nature avaldamistasu makstes avaldada artikli, mis on lugejale ilmumishetkest täies mahus loetav,» osutas ta tähelepanu.

Ta lisas aga, et tasuliste ajakirjade seas on nii kahtlase mainega ja rämpsajakirju kui korralikke, mistõttu kõiki ei saa ühte patta panna. «Iga tasuline ajakiri ei ole rämpsajakiri. Rämpsajakirjas avaldamise puhul on küsimus teadlase eetikas ja usaldusväärsuses. Teadlased peavad oma töös ja publitseerimispraktikas lähtuma teadusliku töö eetilistest printsiipidest,» märkis Koik. 

«Selleks, et tagada ühiskonna usaldus teaduse vastu, peaksid kõik teadlased mõistma eetilise käitumise tähtsust. Teadlaste usaldusväärsuse ja hea maine tagamine on eelkõige teadlaste enda ja teadusasutuste vastutus.»

Tema sõnul ei suuna Eesti teaduspoliitika teadlasi publitseerimisviisi valikul ja jätab ruumi akadeemilisele vabadusele artiklite avaldamise kanalite üle otsustamisel. Teadlased võivad ise valida, millistes ajakirjades nad oma artikleid avaldavad. «Eesti on läinud rohelise Open Accessi (OA) ehk isearhiveerimise teed ning teadusrahastuse põhiinstrumentide (institutsionaalsed uurimistoetused, personaalsed uurimistoetused ja asutuste baasfinantseerimine) toel loodud artiklid peab esimesel võimalusel üles laadima ETISesse,» lisas Koik. 

Küsimusele, kuidas see mõjutab Eesti teaduse mainet, vastas Koik: «Tegemist ei ole Eesti-spetsiifilise probleemiga, vaid see on üldine tendents kõikjal maailmas ja puudutab kõiki riike. Riigi teaduse ja teaduskultuuri maine põhineb eelkõige tippteadlaste saavutustel, mis on publitseeritud ikkagi kvaliteetsetes väljaannetes.»

«Igal teadlasel on õigus oma publikatsioonide info ETISe CVsse üles panna – kui avaldatakse kahtlase mainega ajakirjades, siis on see teadlase enda valikute küsimus. ETISesse artiklite (ja muu enda kohta käiva info) registreerimisel vastutab kasutaja ise ja nii satub sinna ka kahtlase taustaga ajakirjades avaldatud materjali,» märkis konsultant. 

Tema kinnitusel ei tähenda teadusinfo süsteemi ETISesse artiklite kirja panemine, et need lähevad arvesse uurimistoetuste jagamisel, töökohtade täitmisel, doktorikraadi saamisel jne. «Igas sellises protsessis osaleb piisav hulk eksperte – retsensendid, oponendid ja hindamiskomisjoni liikmed, kes tunnevad oma valdkonda süvitsi ja oskavad hinnata ka publikatsioonide ning väljaannete kvaliteeti.»

Koik lisas, et ajakirjade hindamisel on oma kriteeriumid. «Kuldse OA ehk avaldamistasudega OA ajakirjade seas on kindlasti hulk nn prügiajakirju, mis võtavad teadusartikli vastu vaid avaldamistasu eest, kuid mitte kõik. Näiteks loetakse korralikeks OA ajakirjadeks neid, mis on indekseeritud andmebaasis Directory of Open Access Journals (DoAJ), kuhu pääsevad vaid teatud kvaliteedikriteeriumid (eelretsenseerimine, täisteksti tasuta avaldamine jm) täitnud ajakirjad.»

Postimees kirjutas täna, et Eestis on kujunenud seltskond teadlasi, kes kasutavad CV pikendamiseks võimalust teadusartikkel mõnda nurgatagusesse «teadusajakirja» sisse osta.