Sada aastat liiklemise eeskirju Eesti teedel

Eesti esimesed ühtlustatud liiklusmärgid 1927. aastast, mis vastasid rahvusvahelisele konventsioonile. Foto: Eesti Maanteemuuseum

20. septembril (uue kalendri järgi 3. oktoobril) 1908 kehtestati esimesed liiklus- ja liiklemisreeglid Liivimaa kubermangus, mille põhjaosa hõlmas praeguse Lõuna-Eesti. Eestimaa kubermangus kinnitati liikluseeskirjad kahe aasta pärast, teatas Eesti Maanteemuuseum.

1908. aasta 30. septembri Postimehes avaldatud määrustes kirjutati muu hulgas järgmist, et «automobilil peab niisugune seadlus olema, et wõõras inimene teda mitte siis käima ei saa panna, kui omanikku juures ei ole».

Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk ütles, et kuna eelmise sajandi alguses liiklusmärgid puudusid, siis pidi autojuhtidel olema fenomenaalne mälu.

Esimesed üleriigilised liiklusmäärused kehtestati Eestis 1936. aasta septembris. Seal toodud nõuded on üsna sarnased tänapäevaste eeskirjadega. (PM)

Liiklusreeglid 1908. aastast

 •    Automobili sõit niihästi reisijate kui ka koormate edasiwedamiseks ei ole Liiwimaal muidu lubatud, kui kuberneri iseäralise lubakirja põhjal, mis automobili omaniku nime pääle wälja antakse. (Riia linna kohta ei käi praegused seadused mitte, sääl on ise reeglid; niisama ei puutu nende reeglite alla automobilid, mis sõjawäe, politsei ja tulekustutajate teenistuses on).
•    Sõita wõib igasuguste automobilidega kõikide teede pääl, maha arwatud muidugi need automobilid, milledega sõit keeldud on.
•    Igal automobilil peab märguandmise wile ja kinnipidamise abinõuud olema. Neljarattaga automobilil olgu 2, kahe- ja kolmerattalisel 1 latern ees, mis pimedas põlema pandakse. Laterna tule walguses peab automobili luba nummer näha olema. Nendel automobilidel, mis koormaga ehk enam kui kolme inimesega sõidawad, iseäranis mägisel maal, peab seadlus olema, et tarwilisel korral ka tagurpidi sõita wõib.
•    Automobilil peab niisugune seadlus olema, et wõõras inimene teda mitte siis käima ei saa panna, kui omanikku juures ei ole.
•    Ainult gummi ratastega automobil saab sõiduluba ja peab ennast kohustama porilaudasid tarwitusele wõtma, kui niisuguseid edaspidi leitakse ja hääks kiidetatakse.
•    Ei tohi õigel maanteel kiiremini sõita, kui 30 wersta tunnis. Tee käänetel, sildadel ja ülesõidu kohtadel tuleb kiirust wähendada, nagu seda julgeolek läbikäijate inimeste hääks tarwitab.
•    Kui karjad wastu tulewad ehk tõldade ja wankrite hobused peruks tikuwad minema, tuleb automobili sõidukiirust wähendada, ehk tarwiduse järele päris seisma jätta. Tee kõwendustel peab kiirust wähendama ja kaks pikka hoiatusewilet andma. Sedasama tuleb ka tähelepanna, kui jalgrattasõitjad, jalakäijad, koormad põigiti üle tee lähewad ja automobil nendele ligineb.
•    Saab keegi automobili käigu läbi wara ehk muu poolest kahju, siis on automobili omanik kohustatud kohe kinni pidama, kahjukannatajale esimest abi andma ja õnnetusesse sattunud inimest, kui tarwis, lähema arsti juurde wiima. Juhtumisest peab ta politseile ehk lähemale kordnikule protokolli tegemiseks teatama.
•    Müüdakse automobil ära, peawad wana ja uus omanik sellest maakonna politseile tunnistuste ümberwahetamiseks teatama.

Allikas: Postimees, 30. september (uue kalendri järgi 3. oktoober) 1908