Arsen Dzmanašvili võlub inimese kolmeks minutiks kotkaks

Arsen Dzmanašvili veedab küll suure osa langevarjuinstruktori tööajast lennukis, kuid aega hüppeid teha on tal viimasel ajal vähe. Foto: Liis Treimann

«Seis. Lasen!» on kirjutatud Rapla Kuusiku lennuvälja värava juures sildile. Tegelikult ei lase muidugi keegi. Varahommikuses karges vaikuses kössitavad lennuväljal hääletult inimesed, autod ja teraslinnud.

Ainult lennuvälja valvuri valged kitsed mökitavad. Ühest kuuri moodi hallist puust majakesest tuleb välja unine kaitsevärvi fliisi ja sõjaväepükstega väike tõmmu mees. Ta lõdiseb veidi külmast, kuid naeratab sõbralikult. «Ootame, kuni inimesed kogunevad,» ütleb ta ja hüppab oma taevasinisesse Peugeot’sse, et lennuvälja ümbruses väike ring teha.

Eesti Lennuklubi juhataja Arsen Dzmanašvili ja teised aktivistid on öö lennuväljal veetnud. Hommikul algab Arseni langevarjukoolitus esimest korda hüppajatele.
Unised huvilised tilguvad ükshaaval kohale. «Üks mees kinkis oma naisele sünnipäevaks langevarjukoolituse,» alustab Arsen kavala näoga lugu. Mees oli ise ka koolitusel kaasas, käis edasi-tagasi ja vaatas. Aga kui juba hüppeks valmistuti, tuli Arseni käest küsima: «Ütle, kas langevari ikka avaneb?» Arsen vastas, et muidugi avaneb. Natukese aja pärast ligines mees uuesti. «Arsen, kas langevari ikka kindlalt avaneb?» Jällegi vastas Arsen, et küllap avaneb.

«Kui ta juba viiendat korda sama jutuga tuli, küsisin vastu: «Mida vaja on? Vast saame kokkuleppele»,» itsitab Arsen. Esimest hüpet õppima ja sooritama tulnud inimesed teesklevad, et värisevad külmast.

Keegi taevasse ei jää

«Kõik tulevad alla. Vaadake, taevas on tühi,» ütleb Arsen. Tal on seljataga 27 aastat langevarjuristaaži ja peaaegu sama kaua õpetamiskogemust.

Esimese hüppe tegi toona 20-aastane noormees 20. mail 1981. aastal. «Ma olin siis juba sõjaväest tagasi ja tuli tahtmine seda proovida,» räägib Arsen. Pärast langevarjuga esimese õhulennu tegemist tuli ta tagasi samasuguse õnneliku ja veidi rumala näoga nagu kõik, kes seda kord proovivad.

Elu jooksul üle 800 korra lennukist välja hüpanud mehe enda lennuaeg on möödas. Oma sõnul oli tal aktiivne hüppamisaeg esimesed viis aastat. Pärast pole enam aega. Vaid paar hüpet tulebki aastas.

Ei tule Arsen nüüdki lennuki peale. Riputab hoopis ühe roostes raudlattidest torni küljes rippuva, metallist langevarjukarkassi meenutava asjanduse külge rakmed ning sätib end nende sisse istuma. Samasugune rihmavõrk ümbritseb hüppajat ka pärislennul.

Niimoodi, umbes meetri kõrgusel hommikupäikeses kõlkudes teebki Arsen koolitust. «Seda piksevarrast näete?» küsib ta võimalike ohtude juurde jõudes. «Kui näete, et kisub selle otsa, siis tuleb suu hästi lahti teha. Et varras hambaid välja ei lööks,» lõõbib Arsen. Õppurid vaatavad kartlikult piksevarrast.

Et kuulajaid on nii eesti kui vene rahvusest, peab sama asja seletama vaheldumisi kahes keeles. Nii räägib Arsen ka naljad kaks korda. Tema emakeel on tegelikult vene keel. Grusiinist isa teenis mereväes ja suunati Eestisse. Ukrainlannast ema õppis Moskva ülikoolis ja suunati samuti Eestisse. Nii on Arsen Tallinnas sündinud ja nimetab igati õigusega kodumaaks Eestit.

Gruusia keelt isa talle väiksena veidi õpetas, kuid nüüdseks on mees selle peaaegu täielikult unustanud. «Ainult natuke saan aru,» tunnistab ta. Kodus ja koolis räägiti vene keelt, praeguse sorava eesti keele tegi selgeks elu.

Arseni isakodu on umbes sada kilomeetrit Thbilisist lõunas. Viimase aja sündmused Gruusias ei puuduta Arseni sõnul seda rahulikku kanti kuidagi. «Kui ma väike olin, siis ikka käisime Gruusias,» räägib ta. Nüüd on viimasest reisist möödas 20 aastat. Plaanis on aga koos vanematega jälle minna.

Arsen on seisukohal, et inimeste tasandil ei ole rahvuste vahel mingit läbisaamisprobleemi. Ta meenutab, et sõja­väes olid kõik koos ja mitte keegi kellegi vastu.

Nagu esimene seks

Kõik on koos ka lennuväljal. Pole mehi ega naisi, on ainult langevarjurid, nagu Arsen ütleb. Temal vedas nii, et hobi sai tööks. Eesti Lennuklubi tegi ta 10 aastat tagasi ise. Viis päeva nädalas on ta lisaks sõiduõpetaja Haja autokoolis. «Muud ei oskagi teha, nagu sõbrad naeravad,» räägib ta heatujuliselt.

Langevarjundusest teab Arsen see-eest kõike. Ta istub jälle oma väikesesse autosse ja sõidab lennuki juurde. Õpilased vantsivad järele. Ootamine enne seda lühikest imehetke õhus on piinavalt pikk.

«Paljud räägivad, et vaimselt on teine hüpe raskem,» arutleb Arsen. «Esimene hüpe on nagu esimene seks – tead, kuidas käib, aga pole proovi­nud.» Teise hüppe tahaks aga juba paremini ja õigemini teha, aga kas välja tuleb, ei tea.

Arsenil olevat kilomeetrite kõrgusel lennukist väljudes tunne, nagu astuks lihtsalt uksest välja. Vabalangemisega on tei­sed lood. «Alguses sa ei näe mitte midagi, aga 30 kuni 50 hüppe pärast oskad juba ringi vaadata,» selgitab ta. Kolme kilomeetri kõrguselt kukkudes on enne varju avanemist vabalangemist 45 sekundit.
Benji-hüpet, kus vabalangemist palju, Arsen proovinud pole. «See on ju hirmus,» kinnitab ta kavala näoga. «Kõrge ja hirmus. Vaatad alla, maa on ligidal.»

Langevarjuhüpe tehakse aga enamasti nii kõrgelt, et turvaliselt lennukiaknastki vaadates võib mõnel hirmus olla. Hüppe täpne kõrgus sõltub nii oskustest, varjust, lennukist kui ilmast.

Klubi lennuki AN-2 ehk metsavahiga on maksimumkõrguseks 3500 meetrit, kuid tavaliselt üle 2500 ei tõusta.

Vene päritolu dessantvarjuga D-6, millega Eesti Lennuklubi algajad hüppavad, võib lennukist välja astuda vähemalt 150 meetri kõrgusel olles, kuid siis ei saa arugi, kui jalad juba maas on. Tavaliselt tehakse esimene hüpe umbes 800 meetri kõrguselt.
Selle maa läbib langevarjur kolme minutiga. «Vene sõjaväetarkus: kolm minutit oled sa kotkas, ülejäänud aja hobune,» õpetab Arsen endale rasket varustusekotti selga vinnates.

17 kilo kraami tuleb pärast põllule potsatamist ise kokku pakkida ja baasi tagasi tuua.
Hobuseks olemine ei peluta aga ka kõige õblukesemaid hüppajaid. Kõrgel maa kohal laugemise tunne kompenseerib hirmu ja raskused. Tagasi tullakse äraseletatud näoga. Arsen möönab, et enamasti saab langevarjundusest kirg kogu eluks.

Ainult oma poega pole ta hüppama meelitada suutnud. «Võib-olla ta on liiga palju lennuväljal olnud,» pakub isa. Küll aga on Arseni venelannast abikaasa endine langevarjur, kel kirjas alla 300 hüppe.

Lõunaks jõuab Kuusikule vihm. Hüpped saavad napilt tehtud. «Veab lollidel, joodikutel ja langevarjuritel,» tähendab Arsen. Ta ise jääb lennuväljale. Mine tea, ehk saab pärast veel hüpata.

Aga kui 20. augustil lipud lehvivad, siis teadke – on Arseni sünnipäev.

Sari ilmub koostöös kultuuriministeeriumiga

Arsen Dzmanašvili

•    Sündinud 20.08.1960 Tallinnas.
•    Isa grusiin, ema ukrainlanna.
•    Õppinud Tallinna Liivalaia gümnaasiumis.
•    Esimene langevarjuhüpe 20.05.1981.
•    Kokku teinud üle 800 hüppe.
•    Langevarjuinstruktor 1983. aastast.
•    Alates 1992. aastast oli Tallinna Lennuklubi juhataja.
•    1998. aastal asutas ise Eesti Lennuklubi, kuhu tuli kaasa enamik endise klubi liikmeist.
•    Viinud esimesele hüppele vähemalt 2000 langevarjuhuvilist, sel aastal üle 127.
•    Venelannast abikaasa on endine langevarjur, poeg ei hüppa.

Allikas: PM