TLÜ professoril ja Postimehe kolumnistil Rein Veidemannil on olnud võimalus lugeda Viivi Luige romaane, nii «Seitsmendat rahukevadet» (1985) kui ka «Ajaloo ilu» (1991) käsikirjas või poognates. Ja veel enne raamatu enda sündi, esmamuljest haaratuna on ta autorile kirjutanud oma tunnetest ja mõtetest raamatulootega silmitsi seistes. Nõnda talitas Veidemann ka Luige «Varjuteatri» puhul, kinnitades, et seni pole ta pidanud esmamuljes pettuma.
Tellijale
Viivi Luik – ajatu teeline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.