Päeval kossutreener, õhtul Elvis

Kindlasti ei tea paljud endised või praegused korvpallitreener Ralf Lainevoolu kasvandikud, et nende lugupeetud juhendaja juba aastaid aeg-ajalt Elvis Presley´t hilisõhtuti ellu äratab.

Kui Ralf väike oli, sõitis nende pere tihti oma Žiguliga Viitna suvekodusse ning isa kandis hoolt selle eest, et sõit ikka mõnusa muusika saatel kulgeks. Ega see valik helikandjaid, mida Soomest kingitud autokassettmakk endasse neelas, eriti suur olnud – Artur Rinne, ansamblid Palderjan ja Apelsin. Aga kui Nõukogude päritolu kassetid tihtipeale kiiresti kinni kiilusid ja lindid puruks läksid, näitasid sootuks vastupidist kvaliteeti ja vastupidavust välismaised Frank Zappa, Suzi Quatro ja koguni kolm Elvis Presley kassetti. Suvilas korraldatud pidudelgi asetati kõlarid auto katusele ning vanast laudast ümberkujundatud peoruumis lustisid peretuttavad ikka just nende vastupidavamate helikandjate saatel – seda enam, et kõik välismaine oli eriti hinnatud.

«Seal see huvi Elvise vastu tekkiski, ja kui sain suuremaks, tõid «kodustatud soomlased» muusikat aina juurde,» meenutab Ralf Lainevool. Nõukogude Liidus polnud Presley omapärane laulmine sugugi soositud – raadiost teda eriti ei lastud ning plaategi leidus ehk vaid Harjumäel pühapäeviti tegutsenud poolillegaalsel plaaditurul.

Esimene tuleproov

Aasta oli 2002, kui Ralf läks tuttavate soovitusel toonasesse menupaika Eeslitalli, kus Eesti Elvise klubi eesotsas president Tõnu Tuulasega korraldas järjekordset Presley mälestusõhtut. Teiste hulgas astus ette tuntud Elvise-fänn Ivo Linna, ja kuna endine ansambli Tornaado kitarrist Valdur Lehtla pani mängima Ameerikast hangitud Presley originaalfonogrammide koopiad, võisid soovijad nende saatel karaoke vormis oma lauluoskust demonstreerida.

Seni vaid kodus ja autos kõvemat häält teinud Ralf võttis julguse kokku ning igihaljas «Can’t Help Falling in Love» kõlas tema esituses mitmekümne inimese ees.

«Ega ma ennast kindlana tundnud, aga aitas see, et kohal olid peamiselt Elvise klubi liikmed ja rahval peotuju sees,» meenutab mees, kel enda sõnul pole muusikaharidust grammigi ning teadmisi nootidest mitte mõhkugi.

Kuulmise järgi tegutseb Ralf tänini, aga lisaks viisipidamisele nõuab Elvise jäljendamine ju ka legendaarsele lauljale ainuomaseid snitte ning häälega mängimist. Nüüdseks on hobi päris suureks paisunud ning häbelikkus – nagu see Elvistki algusaastatel vaevas – kadunud. «Mis sest, et ma näiteks Ivo Linna kõrval olen eikeegi, ajan oma rida,» sõnab Ralf tagasihoidlikult. «Mul tuleb Elvise salvestatud 700 loost laule valides lähtuda ikkagi sellest, mis minu häälele sobivad.»

Väiksed nõksud

Kui tänaseks on Ralf stuudioski kümneid palu salvestanud, kestavad tema esinemised – aga kõikvõimalikele üritustele, nii suurematele kui ka väiksematele, kutsutakse teda ikka – tavaliselt mitte üle 20 minuti. Selle ajaga jõuab Elvise põhihitid ette kanda ning üllatus ei muutu tüütuseks.

Kuna eestlane pole kuigi avatud loomuga, sõltub vastuvõtt publiku hulgast (mida rohkem inimesi, seda julgemini ennast tuntakse) ja manustatud jookide liigist. Ning muidugi kannustavad kaasa elama Elvisele iseloomulik lavaline liikumine, puusa- ja muud nõksud, ehkki mida vanemaks rokikuningas sai, seda vähem ta ennast nõksutas. Ralfi repertuaarist leiabki just hilisemaid laule. Ta tahab kindlasti edastada tänu Erich Kriegerile, kes teda vahel oma esinemistele üllatuskülalisena kaasa võtab. Tänu Kriegerile osales Ralf mõnda aega isegi Viru varietee programmis, mis etendus Meritoni hotellis Tallinnas.

Esinemised viivad Ralfi kõikjale üle Eesti. Erinevateks etteasteteks on ka erinevad kostüümid. Foto: erakogu Foto: Erakogu

Kostüümid ja parukad

Maailmas olevat Elvise jäljendajaid kümneid tuhandeid; Eestis oli Ralfi eelkäijaks aga ei keegi muu kui vahetevahel rokikuninga kostüümi selga pannud elukunstnik Carl Danhammer, kelle esitus mõjus küll pigem paroodiana.

Ralf Lainevoolu esimene lavakostüüm valmis enam kui kümme aastat tagasi tänu tuttavale rätsepale Marati valgest dressiriidest ja Elvise foto järgi – loomulikult koos kohustuslike alt laienevate ja lõhikutega pükste ning kõrge kõvendatud kraega jakiga, kotkapildid ees ja taga. Esimese pasliku paruka leidis Ralf karnevalipoest.

Ajaga on kostüümivalik aina täienenud. Muiates meenutab Ralf Tais puhkusereisil olles tellitud Las Vegase kostüüm, mis vaatamata rätsepmeistri kinnitusele teha see ekstraäge, mõjus selga pannes nagu kartulikott. USAst tellis ta aga aasta-kahe eest Elvise kuulsaima, 1973. aasta Aloha kontserdi stiilis valmistatud kostüümi, mille iseloomulikemaks osaks on umbes viiekilone rihmapannal. Uusim rõivas on aga 1968. aasta comeback-kontserdi mustast nahast lavakostüümi koopia.

Elvise huumorimeel, laulmisstiil, välimus ja ägedad liigutused – kõik need väärivad Ralfi meelest siiani vaid imetlust. Hämmastab seegi, kuidas ligi nelikümmend aastat pärast surma suudab rokkstaar elavaid mõjutada. Võib-olla sellepärast, et kõik teavad: teist Elvist ei sünni enam kunagi.

Suurim tänu

Ometi ei tea ilmselt paljud Ralf Lainevoolu tänased ja eilsed õpilased kossutrennist, millega nende juhendaja Lasnamäe sportmängude majast vabal ajal tegeleb. Nüüd siis ehk teavad.

Ja kui suurim tänu artistile on kõva aplaus ning miks mitte ka väike fotosessioon fännidega, siis korvpallitreenerina on suurimaks komplimendiks, kui Ralf näeb, et kunagistest hoolealustest – poistest – on tublid mehed sirgunud. Osa, kes on korvpalli juurde jäänud, mängib nii meistriliigas kui ka Eesti koondises.

Eriti rõõmus on Ralf aga siis, kui mõnes pubis astub juurde mõni endine õpilane korvpallitrennist ja ütleb: «Mul on hea meel, et saan oma lapsi kasvatada täpselt samamoodi, nagu sina mind kasvatasid.»