Vaba kinumees

Artur Talvik. Foto: Andrus Peegel

«Enne, kui Väikevend vastata jõudis, tõstis Karlsson võidukalt püstoli ja tulistas. Käis pauk ning see kajas kaugele üle katuste. Ümberkaudseist majadest kostis hääli, nii ehmunuid kui kurje, keegi hüüdis midagi politseist.»

Igal mehel pole piisavalt ambitsiooni, auahnust ja bravuuri ning käivitavat püssirohtu salves, et demonstreerida oma vabadust teha, mis pähe tuleb. Katuse-Karlsson oli hinges ääretult õiglane ja mõistagi kõiges maailma parim. Sarnaseid jooni leidub ka rahvasaadik Artur Talvikus, Vabaerakonna fraktsiooni ja riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimehes, kes sel nädalal tegi ise uudiseid ja esines uudistes.

Ühe käega naelutas politseijuhi Elmar Vaheri kõrvaklappide ja saabaste ostuga häbiposti, teisega taris avalikkuse ette praamihanke dokumendid. Juba esimene oleks poliitikule tähelepanuvõit, teine aga overkill, maakeeli ülepakkumine, ning mõne arvates lausa seaduserikkumine. Seda mitte tingimata poliitiliste vastaste meelest.

Mingi regulatsioon Talvikut nüüd küll ei morjenda. Eriti siis, kui ta selle nõmeda leiab olevat. Vaba mees on ikka kellegi silmis see kõige suurem ketser, mis ei tähenda, et ta oma reliikviast loobuks. Ta on nii vaba, et pole siiamaani Vabaerakonna liige, ehkki avalikkuse silmis on ta kahtlemata selle partei liider ja nägu. Lisaks kodanikuaktivist. Kui midagi tahetakse keelata või piirata, ehitab barrikaadi. Kui avalik võim turvatunde loomisel jänni jääb, moodustab vabatahtlike kaitsesalga. Või asutab kogukonnaraadio. Seakatku ajal pani saapad jalga ja müttas «põllul».

Talvik tekitab vastuolulisi tundeid. Tegusus ja julgus asju välja öelda läheb peale. See tõi talle rohelise «vabatmehena» 2011. aasta riigikogu valimistel ligi 3000 ja mullu Vabaerakonna nimekirjas koguni 7308 häält ehk isikumandaadi.

Ent omadus armastada pauku ja nalja – näitleja, nagu Talvik hariduselt on (lavaka XIII lend, 1988) – tekitab ka teistsugust reaktsiooni. «Kuulge, see mees pole ju tõsiselt võetav,» toriseb Postimehe toimetusse helistav ärritunud lehelugeja, kes ei kõnele ainult iseenda eest. Ka õigusruumi omatahtsi laiendamine käib paljudele vastukarva.

Filmirahvas teab rääkida: Talvik, olgu produtsendi või lavastajana, on alati tahtnud teha filme nagu ta ise – suur karune mees, vali hääl, lai haare. See ütleb tema kohta mõndagi. «Detsembrikuumus» on. «Baruto – tõlkes kaduma läinud» on. On veel muudki. Lisaks hulk üsna häid teostamata ideid: lugu legendaarsest metsavennast Hirmus Antsust või eestlannast, kellest sai Tsaari-Venemaa parim naismaadleja, või Miliza Korjuse glamuursest tähelennust… Eri põhjustel pole filmiilmas need asjad läinud päris soovitult.

Aga väide, nagu oleks poliitika Talviku ära söönud, ei pea kindlasti paika. Talvik ei ole niimoodi seeditav, nagu on olnud mõned Toompeale läinud kultuuriinimesed, ning seni pole märki, et tal endal tekiks soov sellest organismist väljuda, nagu on teinud mõned teised. Ta põhjustab rõõmsalt kõhuvalu, nagu üks visa viirus, ning näib seda rolli täiel rinnal nautivat.

«Head uut aastat, Taavi!», alustas ta käesoleva aasta esimeses Postimehes ilmunud arvamusloos pöördumist peaministri poole. Mõistagi sinavormis.

Talvik paneb oma tekstidele alati erilise mõnuga mahlakaid pealkirju. Ma panin siis ka.