/nginx/o/2009/02/27/141120t1h2892.jpg)
Rahvusringhäälingu kolimise käigus tuli välja 1963. aastast pärinev raadiointervjuu 14 aastat metsavenna elu elanud Aksel ja Arnold Ojastega, kes rääkisid saatejuht Valdo Pandile oma elust metsas ja sellest, kuidas nad otsustasid metsast välja tulla.
Teadaolevalt ei jõudnud 1963. aasta suvel salvestatud raadiointervjuu kunagi eetrisse.
Vennad Aksel ja Arnold Ojaste põgenesid 26. märtsil 1949 Tartu lähedal küüditamisrongi pealt ja hakkasid metsavendadeks. Aksel oli sel ajal 23- ja Arnold 20-aastane. Metsast tulid nad välja 10. juulil 1963, rohkem kui 14 aastat pärast metsavennaks hakkamist.
Valdo Pant salvestas intervjuu metsavendadega Tartu linnamuuseumis umbes kuu aega pärast nende metsast väljatulekut.
Vennad Ojasted rääkisid Pandile, kuidas nad olid esialgu koos teiste metsavendade Alfred Villemsi, Rudolf Nõmmiku ja Ülo Aderiga koos. Alfred Villems sai hiljem tulevahetuses surma ning okupatsioonivõimu julgeolekutöötajad tabasid Rudolf Nõmmiku ja Ülo Aderi. Umbes aasta pärast metsa minekut jäid vennad kahekesi.
Aksel ja Arnold Ojaste rääkisid Valdo Pandile, et metsavenna elu ajal tuli neil ette seadustest üleastumisi, millest kõige ebameeldivam oli üks tapmine. Mehed rääkisid, et nad osalesid Kärevere metskonna metsavahi Eduard Villa tapmises.
«Eestvedaja oli Villems ning eesmärk oli toidu ja raha hankimine. Meie seda metsavahti ei tundnud, ta oli meie jaoks täiesti võõras inimene. Läksime metsavahi tallu ja ootasime, kuni ta koju tuli. Kui peremees koju tuli, siis tulistas Villems teda väljas kaks korda. Võtsime sealt kaasa mida kaasa võtta andis,» rääkisid vennad ja lisasid, et rohkem nad sellistes ettevõtmistes ei osalenud.
Samuti rääkisid vennad, kuidas nad käisid Tartumaal Soojamaa külas ja Jõgevamaal Tõrve külas kauplusi röövimas. Soojamaal käisid nad neljakesi ja Tõrvel juba kahekesi, pärast teistest metsavendadest eraldumist. Kaasa võtsid nad enamasti riideid, jalanõusid, toitu ja viina ning seda nii palju kui suutsid kaasas kanda.
Samuti kirjeldasid vennad Valdo Pandile, kuidas nad käisid neljakesi palgapäeval röövimas Laeva metsapunkti kassaraha.
«Läksime sinna päise päeva ajal, kui palka maksti. Läksime püstolitega sisse, ütlesime inimestele, et vastuhakkamise korral võib neil halvasti minna ning käsutasime nad ühte nurka. Võtsime kassapidajalt raha, inimeste endi rahakotte me ei puutunud. Selle pärast me ei muretsenud, et need, kel palk veel saamata, sellest üldse ilma jääda võivad, arvasime, et küll neile pärast makstakse,» rääkisid metsavennad.
Samuti kirjeldasid vennad Pandile, kuidas nad varastasid Tõrve lähedal kolhoosi karjamaalt kaks lehma. Ühe sõid nad ise ära ja teise looma üritasid nad Kaarepere kandis maha müüa, kuid segaduse tõttu jäi neil raha saamata ning mis lehmast edasi sai, nad ei tea.
Mehed rääkisid, et otsest hirmu nad metsas olles ei tundnud, seda enam, et aastate möödumisel julgeolek neid enam aktiivselt taga ei otsinud ka. Küll aga tekkis neil umbusk inimeste suhtes ning nad ei usaldanud isegi vanu tuttavaid.
Emaga pidasid vennad metsasoleku ajal regulaarselt sidet, kohtudes suviti 3-4 korda varem kokkulepitud kohtades ja kellaaegadel. Ema kaudu said nad ka teada, et Riiklik Julgeolekukomitee ehk KGB pakkus metsavendadele niinimetatud legaliseerimist mis tähendas, et vabatahtlikult metsast välja tulnud metsavendadele ei tehta midagi, juhul, kui neil ei ole otsest veresüüd. Ka näitas ema neile julgeolekukomitee saadetud legaliseerimisdokumente. Samas ei usaldanud KGBd ei metsavennad ega ka nende ema.
Mehed tulid lõpuks metsast välja oma venna Osvald Ojaste eestvedamisel. Raadiointervjuus Valdo Pandile sai sõna ka Osvald, kes rääkis, et temaga võttis ühendust Riikliku Julgeolekukomitee Tartu osakond ja kinnitas mitu korda, et kui vennad metsast välja tulevad, ei arreteerita neid ning nad saavad oma elu legaalselt jätkata. Osvald läkski ühele kohtumisele ema asemel, näitas neile legaliseerimisdokumente ja veenis neid metsast välja tulema. Metsavennad andsid nõusoleku metsast välja tulla.
«Leppisime kokku, et tulen nendele taksoga järgi. Hoiatasin ka enne taksojuhti, kes metsast välja tulevad, et ta ära ei ehmataks ega ära ei sõidaks,» rääkis Osvald Ojaste.
Metsavennad meenutasid, et nad olid metsast väljatuleku ajaks oma relvad kaasa võetud kompsudesse pakkinud ning kõrvaltvaataja ei oleks aru saanud, et tegemist on just metsavendadega, pigem oleks neid peetud seenelisteks.
«Kaks relva unustasime veel koos portfelliga metsa äärde maha. Pöörasime taksoga poole tee pealt tagasi ning tõime ka need relvad kaasa,» meenutasid Arnold ja Aksel Ojaste.
Taksoga sõitsid nad otse KGB Tartu osakonda, rääkisid oma loo ära ja andsid relvad ära. «Seltsimees Mürk ja teised kaastöötajad olid meie vastu sõbralikud,» rääkisid metsavennad Valdo Pandile.
Julgeolekukomitee metsast välja tulnud meestele süüdistust ei esitanud ning nad asusid tööle ehitajatena Tartu leivakombinaadis, oma venna Osvaldi alluvuses. Metsast välja tulles oli Aksel 38- ja Arnold 34-aastane.
Vennad rääkisid Valdo Pandile ka oma kohanemisest pärast metsast välja tulekut.
«Liiklus on läinud tihedaks. Busse ja autosid on palju, vaatame hoolega, et tänavast üle saaks. Varem nii ei olnud. Televiisor on ka imeasi, nägime seda esimest korda venna juures. Küsisime alguses, mis asi see on,» rääkisid vennad.
Mehed lisasid Valdo Pandile, et suuremaid plaane neil esialgu ei ole ja kõigepealt tahavad nad eluga väljaspool metsa järje peale saada.
Vikerraadio kohtus Aksel ja Arnold Ojastega uuesti eelmise aasta lõpus, et aastakümneid varem antud raadiointervjuu tagamaid uurida.
Vennad avaldasid arvamust, et raadiointervjuu eesmärk oli see, et julgeolekukomitee soovis saada lisainfot nende metsas viibimise aja kohta ning KGB võis loota, et nad saavad raadiointervjuust teada rohkem, kui nad neile otse rääkisid.
«Intervjuu toimumise üks põhjus võis olla loomulikult ka Valdo Pandi enda huvi näha vendi, kes on ennast 14 aastat metsas varjanud. Intervjuu käis viisakalt ja sõbralikult ning me vestlesime Pandiga pikalt veel pärast salvestuse lõppu edasi,» rääkisid Aksel ja Arnold Ojaste.
Meeste sõnul oli Valdo Pant kindlasti enne intervjuud kohtunud Riikliku Julgeolekukomitee Tartu osakonna töötajatega, kuna ta küsis asjade kohta ja nimetas nimesid, mida võis teada ainult kas nemad ise või KGB.
Mehed rääkisid, et pärast metsast väljatulekut uuris julgeolek neilt inimeste kohta, kes neid abistasid metsas oleku ajal. Vendade sõnul oli neid kokku 7-8 inimest, kuid nende nimesid nad ei reetnud. Endised metsavennad nentisid, et KGB ja kohaliku osakonna ülem seltsimees Mürk pidas oma sõna ning nagu lubatud, neid ei arreteeritud, samuti ei pinnitud neid eriti pikalt.
«Lõppkokkuvõttes leiame, et me jäime julgeolekukomiteega viiki. Meie tulime metsast välja ja nemad said meist kui metsavendadest lahti. Eks Moskva käis neile hinge peale, et metsavendlus tuleb likvideerida. Kui me metsast välja tulime, oli neil ka lihtsam meil silma peal hoida,» rääkisid nad.
Nad tõdesid ka, et pärast 1956. aasta Ungari ülestõusu, millele ei järgnenud lääneriikide poolt mingit reaktsiooni, taipasid nad, et Eesti peatset iseseisvuse taastamist loota ei ole.
Tõenäoliselt ei jõudnud Valdo Pandi intervjuu metsavendadega kunagi eetrisse. Aksel ja Arnold Ojaste ise oma intervjuud raadiost ei kuulnud. Samas on nendeni jõudnud jutt, et nende intervjuud kasutati mingil moel Läti raadios, et selle abil sealseid metsavendi metsast välja tulema veenda.
Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Meelis Saueauk ütles Vikerraadiole, et 1960. aastatel oli metsavendade vastase tegevuse raskuspunkt nende metsast väljameelitamisel. Kui varem käidi metsavendi metsast haarangutega otsimas, siis 1960. aastatel kasutati rohkem teisi meetodeid.
«Seal ajal käis niinimetatud legaliseerimine, kuigi vabatahtlikult metsast välja tulevatele metsavendadele vabaduse garanteerimise seadust olemas ei olnud. Tegemist oli partei propagandistliku lubadusega, mida ajakirjanduse kaudu levitati. Eesmärk oli metsavendadest lahti saada,» ütles Saueauk.
Saueauk märkis, et 1963. aastal salvestatud intervjuud kuulates pani ta tähele, et vestluses tuli ilmsiks ka julgeoleku operatiivtöö detaile, kuidas vennad metsast välja saadi, seega on loogiline, et saade omal ajal eetrisse ei jõudnud.
«Sel ajal oli julgeoleku ja partei eesmärk kujutada metsavendi ajakirjanduse vaheldusel bandiitide ja kurjategijatena ning halvustada Eesti iseseisvuse aateid. Kõiki Eesti iseseisvusesse uskuvaid inimesi nimetati tol ajal kodanlikeks natsionalistideks. Valdo Pandi intervjuud kuulates hakkas kõrva, et kõige suurema kodanliku natsionalistina kujutati seal metsavendade ema, kes ei uskunud lubadusi, et metsast välja tulevatele poegadele midagi ei tehta,» rääkis Saueauk.
Saueauk tõstis esile, et raadiointervjuus ei kasutatud kordagi sõna «bandiidid», mida nõukogude võim sel ajal laialdaselt metsavendade kohta kasutas. Sama raadiointervjuu põhjal ilmus 1964. aastal ajaleheartikkel ning see oli juba ajastu vaimus ideoloogiliselt kallutatud ning metsavendi «bandiitidena» kujutav.
Saueauk lisas, et päevavalgele tulnud intervjuu metsavendadega on tänuväärne allikas ajaloolastele, kuna metsavendlusega seoses on 1960. aastate kohta praegu vähe teada.
* Täpsustatud ühe metsavenna nime, tema nimi oli Ülo Ader.