Merivoo-Parro märkis, et Eesti peab pagulaste puhul kindlasti tegelema hariduse ja noorsootööga, et vältida olukorda, kus pagulasnoored ja –lapsed end ühiskonnast väljatõugatuna tunneksid. Igal inimesel on teadagi vaja kuhugi kuuluda.
Merivoo-Parro nentis, et täiskasvanud pagulastel on vähemalt mingi mälestus ja kogemus, kuidas on kuhugi kuulda, lastel aga on seda vähe või üldse mitte. « Peame looma neile võimaluse, et neil tekiks kodutunne siin, et nad oleks selles kultuuris kodus. Kui neil seda ei teki, on nad lehed sügistuules ja ei tea, kuhu nad maanduvad.»