/nginx/o/2016/01/17/4881389t1h2f89.jpg)
Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimees Margus Tsahkna käis eilsel erakonna visiooniüritusel välja mõtte, et 25–30 aasta pärast võiks end eestlaseks pidavate inimeste arv olla kaks miljonit. Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse juhtivteadur Allan Puur vaagis, kui realistlik see mõte demograafilisest vaatepunktist on.
Margus Tsahkna nn maailmavaatekõnes esitatud visioon kahest miljonist eestlasest on kahtlemata väga julge, leidis Allan Puur. «Julged mõtted on kindlasti vajalikud ja aitavad ühiskonda edasi viia. Ma ei ruttaks seetõttu ütlema, kust täpselt läheb selles küsimuses piir julguse ja soovmõtlemise vahel,» leidis Puur ning lisas, et «ühiskonna poolt poleks tark väljakäidud mõtet lammutama hakata enne, kui visiooni pakkujad pole jõudnud ise põhjalikumalt läbi arutada, kuidas selle suure eesmärgi poole liikuma hakatakse».
Mitmed organisatsioonid koostavad Eesti kohta regulaarselt rahvastikuprognoose, mille lähtehüpoteesid on üsna erinevad. Kõige optimistikuma prognoosi võib Eesti kohta leida ÜRO poolt tehtu hulgast. ÜRO kõige positiivsema stsenaariumi kohaselt oleks Eesti rahvaarv 2050. aastal 1,25 miljoni lähedal.
«Sellise rahvaarvuni jõuaks Eesti siis, kui sündimus suureneks keskmiselt 2,3 lapseni naise kohta ja rändevood oleks kenasti tasakaalus,» kommenteeris juhtivteadur. «Rahvaarvu vähenemine nende positiivsete eelduste puhul toimub seetõttu, et sünnitusealise rahvastiku hulgas hakkavad domineerima varasemast 30–40 protsendi võrra väiksemad põlvkonnad, kes on sündinud 1990. aastatel ja hiljem».
Seega ka kõige positiivsem rahvastikuprognoos on väga kaugel kahest miljonist. Mida siis ikkagi teha? «On selge, et ka väga suurest sündimuse tõusust jääb sellise rahvaarvuni jõudmiseks väheks. Isegi kui homsest päevast hakkaks iga naine sünnitama keskeltläbi neli last — mis ei ole üldse arenenud riikidele omane number —, jääksime ikkagi kahest miljonist oluliselt madalamaks.
See tähendab kasvu põhitegurina sisserände märgatavat suurenemist. «Kahe miljonini peab sisseränne olema väga suur. Ilmselt veel suurem kui me nõukogude ajal kogesime,» sõnas Puur ning lisas, et 1980. aastate lõpul elas Eestis ligi 600 000 inimest, kes ise või kelle vanemad olid Eestisse saabunud pärast Teise maailmasõja lõppu. Selle inimhulga saabumine toimus aga enam kui 40 aasta vältel. IRLi visioon keskendub pigem 25–30 aastale. «Nii arvuka erineva taustaga inimhulga omaksvõtmine vaid mõne kümnendi vältel eeldaks eestlase ja eestluse tähenduse küllalt radikaalset ümbermõtestamist,» arutles Puur.
Tõsi, ka Margus Tsahkna toonitas oma visioonikõnes, et rahvana peame me endalt küsima, keda «oleme valmis eestlaseks pidama ja keda ning kui palju me saame ja suudame eestlaseks innustada» ning kutsus inimesi avatusele.
«Inimesi seob ja muudab ühtseks rahvaks ühtne kultuuriväli, ühised teadmised, ühised uudised ja ajaloolised läbielamised. Kultuuriväli vajab ühist keelt nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kuid erinev emakeel või usk ei välista seda,» kõneles Tsahkna erakonna visiooniüritusel ning lisas, et rahvusena ei tohiks eestlasi piirata ka territoorium.
IRLi esimees Margus Tsahkna on varasemalt Postimehele öelnud, et eilse visiooniüritusega algas protsess, mille eesmärk on sõnastada Eestile sihid järgmiseks 25-30 aastaks. Lahenduste otsimiseks kaasatakse 10 000 erakonna liiget ning eksperte. Mõttetalgud kulmineeruvad mai lõpus erakonna suurkoguga, siis peaks ka selguma, kuidas sihtideni jõuda.
Allan Puur on Eesti rahvastikuteadlane, kes töötab Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuses. Ta on uurinud Eesti rahvastikuarengut, sündimuskäitumist, pereloomet ja rahvastiku vananemist. Lisaks on ta tegelenud riigi andmekorralduse metodoloogia küsimustega.