Kes ma olen?

Margit Härma. Foto: Erakogu

Kui te loodate lugeda siinkohal mahlast ja vürtsist arveteklaarimist meediaga, et kuidas nad minust ikka täiesti vale pildi on maalinud ja kuidas ma tegelikult olen hoopis teistsugune inimene, siis peate pettuma.

Olen iseenda ja oma kuvandiga üsna rahul. Usun, et inimesed arvavad teistest ikka seda, mida tahavad. Need, kes tahavad uskuda, et inimesed on enamjaolt head, usuvad minust head. Need, kes on küünilised, kibestunud ja õnnetud ning peavad teisi oma kannatuste ja hädade põhjustajaks, usuvad ka minust pigem halba. Mine sa vaidle siis nendega. Olgu kõigil sellega rahu, minul on ka.

Selline rahulik ja leppiv suhtumine iseendasse pole tulnud kuigi lihtsalt. Kasvanud perekonnas, kus emotsionaalset tuge eriti oodata ei saanud, olin ma omaealistele kiusajatele kerge saak. Pidev üksilduse ja väljatõugatuse tunne nii kodus kui ka koolis jättis mu hinge üsna armiliseks. Tundsin ennast suure osa noorusest tõelise luuserina ja seda tunnet ei suutnud murda ei auhinnalised kohad võistlustel ega ka muud saavutused. Olin kindel, et kui teised mind nii halvasti kohtlevad, siis olengi üks vilets inimene. Noortel on kalduvus käituda vastavalt oma ümbruskonna ootustele, ja ega mina ka palju targem ei olnud. Olin isegi noore inimese kohta täiesti pöörane ja taltsutamatu. Mitte sellisel ägedal moel, nagu tänapäeval on meie vinged noored ekstreemsportlased või need armsad «hullukesed», kes kuskile Aafrika kolkasse vabatahtlikuks lähevad. Mina keerasin ikka omajagu jamasid kokku.