Kell läheneb kümnele õhtul, kui eestlaste jagu Liibanonis At Tiri lähistel asuvas baasis salved laeb ja varustuse kahele maasturile tõstab. Järgmised viis tundi veedame pilkases Liibanoni öös. Mäekurudel, kus järsud langused ajavad kõrvad lukku ja vihmaga neelab muda terveid autosid. Kogu vaev ühe eesmärgiga: peletada isu igaühel, kes haub pimeduse kattevarjus plaani habrast rahu rikkuda.
Kui jaoülem, nooremveebel Leo Laane (25) Eesti augustit meenutavas õhtus mehed ümber kaardi kogub, laiub sellel suur punane sõõr. Viimane tähistab umbes 50-kilomeetrist marsruuti, mis täna öösel – teinekord jalakäija kiirusega – läbi sõidetakse. Laane ei jäta ruumi ühelegi ootamatusele. Paigas on kõik alates jalastumise järjekorrast kuni selleni, kes kahtlase tegevuse korral askeldajaga rääkima läheb.
Tänane patrull peab segama tule avamist. Laane seletab, et sihilikult läbitakse alasid, kust Hezbollah on ajalooliselt armastanud rakette Iisraeli külade poole teele saata. Täistuledes liikuvate rahuvalvemasinate mõte olevatki end nähtavaks tehes see plaan nurjata. Pahateo sepitsejast teatataks kohe Liibanoni armeele, kes tema relvad konfiskeerib.
Meie lumivalged Mercedesed veerevad tõkkepuude alt ööpimedusse. Eestlased liiguvad lõunasse, samasugune soomlaste kaksikpatrull sõidab põhja.
Kohalikud ootavad sõdureid
Eesti jalaväerühm ESTPLA-20 on alal viibinud napilt kaks kuud, kuid Laane teab piirkonda juba sama hästi kui oma viit sõrme. Kokku olevat kompanii ligemale 50-ruutkilomeetrisel vastutusalal seitse küla, millest neljas elavad moslemid, kahes kristlased ning ühes proovitakse õlg-õla kõrval toime tulla.
«Kristlaste alal on sõbralik, isegi tuppa kutsutakse. Üks ütles eelmisel korral, et hakkas juba muretsema, kui rahuvalvajad eelmisel päeval läbi ei sõitnud,» muigab Laane.
Lõuna-Liibanon ongi selle poolest üks maailma kummalisemaid paiku, et rahuvalvajate pilgu all on üles kasvanud terved põlvkonnad. Tõtt-öelda polnud ka ei Laane ega tema mehed veel sündinudki, kui ÜRO 1978. aastal siia vaenupoolte eraldamiseks esimesed sinikiivrid tõi. Esialgu pidi jäädama kuueks kuuks, ent missioon kestab katkemata juba 40 aastat.
Ametlikus keeles ütleme, et siin kehtib habras rahu. See ei tähenda, et poleks intsidente. Neid on palju – viimase kolme kuu jooksul meie vastutusalas koguni 240.
Enamik neist on seotud isiklike relvade kasutamisega lõuna pool Litani jõge, mis on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni järgi keelatud. Iga kord, kui meie üksused midagi sellist näevad, siis raporteeritakse ja antakse rikkujad üle Liibanoni relvajõududele.
Teiste pataljonide vastutusalal on valdavaks aga «sinise joone» ületamine. Peamiselt eksivad kohalikud Iisraeli poolele saaki korjates, külvates, üle piiri sõites.
Kolmandaks on tulevahetused üle «sinise joone». Üks viimaseid selliseid leidis aset 20. detsembril, kui Liibanoni poolelt tulistatud rakettidele vastas Iisraeli armee miinipildujatulega. Lisaks õnnestus Hezbollah’l nädal tagasi panna Shebaa farmide alal Iisraeli poolel plahvatama isevalmistatud lõhkekeha, millele armee vastas suurtükitulega. See näitab, kui kergesti võib olukord minna üle sõjaks.
Meie rahuvalvajatele on peamiseks ohuks siin nn isehakanud relvavennad, kes ei kuulu ühtegi organisatsiooni. Nende samme on raske ette näha ja põhjendada. Siinne Hezbollah rahuvalvajatele ohuks ei ole. Me mõistame, et nad võivad siin alal olla, aga ametlikult me neid ei näe.
Loomulikult, kui küladest läbi sõita, siis näeb palju kollaseid lippe – toetus Hezbollah’le on kahtlemata suur. Igal nädalal toimuvad siin matused. Need on noored mehed, kes on kusagil hukkunud, aga mitte siin regioonis. Osa allikaid ütleb, et siinsed Hezbollah’ liikmed käivad Süürias al-Assadi režiimi poolel võitlemas. Ka mina võin sama kinnitada. Ohvrid tuuakse koju tagasi ja maetakse.
Daesh ehk ISIS on siin ühine vaenlane kõigile: lääneriikidele, Liibanonile, kohalikele sunniitidele ja šiiitidele. Kohalikud võimud on nende rakukeste avastamisel ja hävitamisel üsna võimekad. Aga probleem pole siin kaugeltki nii suur kui riigi põhjaosas.