«Kus see Eesti on?»

Kui mitteingliskeelse filmi Kuldgloobus oleks antud välja selle järgi, kes sai laupäeval Los Angeleses aset leidnud mitteingliskeelsete linateoste sümpoosionil kõige suurema tähelepanu osaliseks, võitnuks Kuldgloobuse László Nemesi «Sauli poeg» või Deniz Gamze Ergüveni «Mustang», «Vehkleja» jäänuks viiendaks – nii nagu ka ennustused pakkusid. 

Just «Sauli poja» ja «Mustangi» kohta esitati kõige rohkem küsimusi, just nende autoritest tehti kõige rohkem pilte. Koguni kaks korda jättis vestlusjuht Mike Goodridge «Vehkleja» režissööri Klaus Härö vastajate reas üldse vahele. Härö hoidis külma närvi, leides hiljem ikka võimaluse muu jutu sees mainida, et näete, seal saalis istub ka «Vehkleja» peaosatäitja Märt Avandi.

Filmi peategelase Endel Nelise minevikust rääkides andis Härö ajaloolise Egiptuse kinoteatri 600-kohalise puupüsti täis saali ees lühikese, aga igati adekvaatse pildi eestlaste valikutest aastatel 1940–1944. Samuti Eesti hilisemast saatusest. Süngusest ja ilust, mis eksisteerivat filmis kõrvuti.

Korraks tuli juttu ka filmist «Risttuules», kui vestlusjuht mainis, et Eestis on viimastel aastatel tehtud mitu huvitavat ajalugu käsitlevat filmi. Et saali rohkem kaasa tõmmata, lasi Härö käiku ka oma vanad nõksud, paludes käe tõsta kõigepealt eestlastel  – mõned tõusid ka – ja siis vehklejatel. Kui anti võimalus kõneleda, kõneles värvikalt. 

Pärast sümpoosioni küsis üks ameerika tüdruk oma emalt, kus see Eesti on. «Kodus kaardi pealt näitan,» vastas ema. Vähemalt huvi Eesti vastu on «Vehkleja» meeskond äratanud.