/nginx/o/2020/04/22/13066875t1hbaae.jpg)
/nginx/o/2009/03/20/151355t1ha829.jpg)
Võtmeküsimus on elektri- ja gaasivõrkude rajamine ringis ümber Läänemere, Balti riikide võrgud peavad saama ühest otsast ühendatud Poolaga ning teisest Soome ja Rootsiga, kirjutab Taavi Veskimägi, Eleringi juhatuse esimees.
Tellijale
Taavi Veskimägi: väga kindel või odav elekter
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljudele energeetikaküsimustele vastuse leidmine peitub tasakaalu otsimises varustuskindluse ja majanduse konkurentsivõime vahel. Kas tahame väga kõrget varustuskindlust? Seda, et kõige suurema tarbimisega päevadel annaks meile elektrit Eestis asuvad jaamad, mis kasutavad kodumaist kütust. See tähendab aga väga kõrget elektri hinda. Teine valik on anda osa varustuskindlusest turupõhiselt ära, saades odavamat elektrit ja nautida sellega kaasnevat majanduse konkurentsivõimet. Mina olen turu ja ühenduste usku.
Oodatult on energeetika tõusnud Eestis sel sügisel avalikkuse tähelepanu all olevate teemade tippu. Vähemalt vormiliselt.
Kahjuks kipuvad asjad tihti sassi minema. Nagu paljudes valdkondades, nii pitsitab ka energeetikas asjatundjate puudus, kes suudaks kaasa rääkida teadmispõhiselt, mitte bluffides. Kuna Euroopa visioon on tagada energiavarustuskindlus läbi toimivate ja integreeritud turgude, siis see tingib Eesti energiamajanduses kiire rahvusvahelistumise. Näiteks võiks tuua kas või üleeuroopalise elektri- ja gaasisüsteemihaldurite koostöö, mis koos eesmärgiga – ühtsed Euroopa Liidu energiaturud ja -võrgud – jõuab lõpuks läbi regionaalsete ühinemiste ühtsete üleeuroopaliste võrguorganisatsioonideni. See seab pädevusele hoopis teise lati. Ja meil on sellest integratsioonist võita – me oleme Kesk-Euroopa, Põhjamaade ja Venemaa võrkude-turgude integreerimisel just täpselt ristteel.
Eesti energeetikas on võimalik puude taga näha metsa, asetades selle Euroopa Liidu energeetikapoliitika konteksti. Miks me midagi teeme? Energeetika on väga pika planeerimis-tasuvuse tsükliga sektor. Kui tulevik pole ennustatav, areng seisab või teeb vähikäiku.
Lahendusi ei tule seada mitte olevasse, vaid tulevasse raamistikku. Näiteks, kas kümne aasta pärast kujundab ELi energeetikat eelkõige kliimamuutustega võitlemise poliitika või on majanduslik konkurentsivõime muutunud kaalukamaks eesmärgiks?
Samas ei tohi lasta end pimestada hetkelistest moodidest ja müütidest. Näiteks on nutikaid võrke arendades võimalik tootmist ja tarbimist turupõhiselt paindlikumaks muuta, aga see nõuab tohutuid investeeringuid. Kas sellised investeeringud on ikka sotsiaal-majanduslikult tasuvad? Millise põlvkonna nutivõrgundusega üldse kaasa minna, et mitte koormata tarbijaid mõttetute investeeringute kinnimaksmisega?
Ilmselt peaks olema debatti raamistav strateegiline dokument energiamajanduse riiklik arengukava 2020. aastani, mille riigikogu kinnitas eelmisel aastal. Nii see kahjuks ei ole. Kui ELi energeetikapoliitika on Eesti energeetikapoliitika, siis kuidas me osaleme tõhusalt sealses poliitika kujundamise protsessis ja kuidas korraldame kodus asjad selliselt, et meil oleks laialdast konsensust omavad Eesti positsioonid sõlmküsimustes juba enne läbirääkimiste laua taha istumist olemas?
Mitte poliitikas osaleva, kuid siiski poliitikat mõistva inimesena pakun alljärgnevalt abiks väikse energeetika võtmevaldkondade ja põhiküsimuste sõnastiku. Sooviga, et valimiste eel arvatavasti veel teravamaks muutuv arutelu energeetika üle oleks korrastatum ja paremini sihitud. Need märksõnad ei pretendeeri kõikehõlmavusele. Vastupidi, need lähtuvad avalikust arutelust endast.