Villane ilu hoiab kuuseoksa sirgena

Tekstiilikunstnik Airi Gailiti tehtud kerged villased ehted ei painuta ka hapramaid oksi alla ega purune kukkudes või jala alla jäädes, olles seega ideaalsed ehted väikeste lastega majapidamises. Foto: Sille Annuk

Paljudes kodudes tuuakse jõulude ajal tuppa kuusepuu asemel lihtsalt oksad. Lõhn on õige, välimus ka, aga värvilisi kuule ei kannata külge riputada – oksad painduvad lauani ja ehe kukub põrandale.

Habraste ja raskete klaaskuulide asemel saab kasutada aga hoopis naturaalsemaid ehteid. Värvilisest lambavillast nõelaga vilditud pallikesed, porgandid, nukukesed, linnud, kompvekid – mida iganes fantaasia lubab – sobivad roheliste okste vahele ehk pareminigi kui kilgendav vabrikutoodang. Lisaks on need nii kerged, et peos hoides pole raskust tundagi.

Märgviltimine on tuhandeid aastaid vana tehnika, nõel- ehk kuivviltimist on harrastatud alles umbes sajandi jagu. Suurte pindade töötlemiseks see ei sobi, pigem just nipsesemete, mänguasjade või kaunistuste tegemiseks.

Võrreldes märgviltimisega on see ka võrratult mugavam. Esimese puhul peab mässama sooja vee ja seebiga, viltimisnõela ja peotäie värvilist villa võib aga kas või bussireisile kaasa võtta.

Torkimise ime

Kuivviltimise tehnika on lihtne: vill pakitakse tihedalt kokku ning seda hakatakse torkima pika kidalise nõelaga, mis villakiud üksteise vahele torkab, ja nagu imekombel tekib soovitud kujund.

Tekstiilikunstnik Airi Gailiti sõnul peab silmas pidama, et nõela tuleb liigutada üles-alla sirges joones, tugevana näiv metall murdub väga kergelt, kui seda vilditava eseme sees painutada.

Tavaliselt töötatakse korraga ühe nõelaga, kuid on olemas ka viltimismasinad ja kodusele kasutajale mõeldud nõelahoidjad, kuhu mahub nõelu sisse mitu, ning töö saab kiiremini tehtud. Väiksemate esemete puhul saab siiski ühega kenasti hakkama.

Müügil on erineva suurusega nõelu. Jämedamaga jõuab kiiremini tulemuseni, kuid vildi pinnale jäävad üsna selged augud. Peenemaga on augud küll vaevumärgatavad, kuid toksima peab palju rohkem.
Kui nõelu on kodus mitu (poest saabki neid üldjuhul komplektidena), siis kasutatakse alguses jämedamat ning minnakse üle järjest peenematele.

Nõelaga viltimiseks sobib imehästi meie oma karedapoolne ja krussiline maalammaste vill. Gailiti sõnul pole mingit mõtet kuivviltimiseks osta poest meriinovilla – see kallim, ilusates eredates toonides ja käega katsudes imepehme vill on mõeldud märgviltimiseks, nõelaga töötlemiseks on sel liiga pikk kiud.

Näpu vahel seda tööd teha ei maksa, kidaline nõel torkab valusamalt kui tavaline. Aluseks sobib hästi näiteks porolooni- või vahtplastitükk. Lihtsalt laua peal tehes võib nõel kergelt murduda, laua pind saab aga üsna kindlasti ära täksitud.

Mitu võimalust

Vahtplast on ka hea jõuluehte alus- või täitematerjal. Pudi-padi poodides müüakse väiksemaid ja suuremaid kuulikesi ja muid kujundeid, mis tuleb õhukese villakihi sisse mässida ja seejärel kinni torkida. See aitab kallist toorainet kokku hoida ja teeb ka töö veidi lihtsamaks.

Vahtplasttoorikule tuleb riputusaas kinnitada enne viltimise alustamist – pallile väike auguke sisse teha ning PVA-liimiga nöörisõlm sinna kinnitada.

Kui ehe tundub liiga «villane», siis soovitab Airi Gailit sinna midagi sätendavat peale panna – tikkida sätendava niidiga või õmmelda külge peotäis pärleid.

Kui ehe teha puhtalt villast, siis tuleb Gailiti sõnul vill tihedalt kokku pakkida ja kerida, mitte sobivas suuruses tutsakat lihtsalt kokku pusserdada. Nii läheb torkimistöö tunduvalt kiiremini.

Esemele saab kuju anda lihtsalt torkides – kui ühele kohale rohkem tähelepanu pöörata, siis tekib sinna süvend. Väljaulatuvate osadega karumõmmi või midagi muud sellist tehes tuleb kõik detailid valmistada eraldi ning need pärast omavahel ühendada.

Villase ehte alusena võib kasutada ka näiteks paksemat valmisvilti, millele saab värviliste villadega pildi maalida või sellest mõne kujundi välja lõigata ja villaga katta.

Kuidas teha «piparkoogilindu»