Mida jõulu eel Postimehele intervjuu andnud Reformierakonna hall kardinal Rain Rosimannus Autorollo juhtumiga seoses rääkimata jättis? Rosimannuse väiteid kontrollides avastasime tema jutus olulisi vasturääkivusi.
«Minagi tean üksnes niivõrd, kuivõrd Väino (Pentus) meile pere ühistel söömaaegadel tahtis rääkida. Või kuivõrd ta minult abi küsida söandas. Mida juhtus nende kümne aasta jooksul, mil Väino Autorollos töötas ja mina tema pere liige olin, väga harva.»
Nii sõnastas pankrotivaidluses kahes kohtuastmes kaotajaks jäänud poliitik Rain Rosimannus 21. detsembri usutluses Postimehele oma teadmiste ulatuse oma äia Väino Pentuse firmas Autorollo toimunu kohta. Samas intervjuus rääkis Rosimannus end süütuks mitmes episoodis, milles kohus on tal süüd näinud.
Postimees otsis Autorollo pankrotipesast üles Rosimannuse ajaleheveergudel olematuks räägitud faktid ja vestlused. Neist olulisim on see, mis puudutab Rosimannuse äiapapa Väino Pentuse kasutuses olnud liisinguauto äravõtmist panga poolt, mistõttu tuli Rosimannusel Väino Pentust mitmel korral sõidutada..
Sellesama autost ilma jäämisega põhjendas Rosimannus Postimehele ka kurikuulsaid Autorollo rahaülekandeid riigikogust:
«Meil oli auto, Väino auto võttis pank liisinguvõlgnevuse katteks ära. Nii me sõidutasime Väinot, kui tal oli vaja midagi teha. Aga me olime ju riigikogus tööl, meil oli muud ka teha. Väino oli mingi aja vabatahtlikul haiglaravil ja haiguslehel kesklinna lähedal, tema kodu aga Viimsis. Mitte alati ei jõudnud me muude asjatoimetamiste kõrvalt Väinot Viimsisse viia. Kui tal oli vaja mingeid asju arvutiga ajada, tegi ta seda seal, kus parajasti võimalik oli. Haiglast riigikokku või meie koju Pikale tänavale oli hea lühike suts. Viimsi oli liiga kaugel. Kui Väinol oli kiiresti vaja midagi arvutis teha, tegi ta seal, kus meil oli võimalik teda sel hetkel enda päevakava arvestades transportida.»
/nginx/o/2016/01/06/4855367t1h7ea8.png)