Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/07/13/12361981t1h2250.jpg)
/nginx/o/2015/12/28/4836455t1hfdd5.jpg)
Donetski lennujaam, 20. jaanuari varahommik. Nähtavust piirab paks udu. Auklikuks lastud terminalis vahti pidav Ukraina sõjaväelane Oleksandr Gudim silmitseb üha vesisemaks muutuvat lumevaipa ja sombust ilma. Tema kõhutunne aimab halba: «See ei meeldi kohe üldse.» Kõigest mõne sammu kaugusel seina taga valmistuvad separatistid uueks rünnakuks
Minuga kohtudes on Gudim juba lahingutest kaugel eemal, Rapla lähedal Seli tervisekeskuses, kus paraneb sõjahaavadest. Jalutuskepilt tuge otsiv jässakas sõdur soostub rääkima Ukraina sõja selle aasta kõige ägedamatest lahingutest pealtnäha mõttetu lennujaama pärast, haavata saamisest ja tulevikust. Mees lubab kirjutada, et on luurekomandör, kuid lisab kergelt kokutades, et las väeosa jääb saladuseks.
Haavatud praporštšik Oleksandr Gudim saabus Eestisse taastusravile 30. novembril. Koos temaga tulid siia ka polkovnik Oleg Ostapetš, reamees Oleksei Sokolovski ja anonüümseks jääda soovinud sõdur. Polkovnik sai haavata 1. veebruaril Debaltseve linnas ja Sokolovski 17. veebruaril Donetski lennuvälja ümbruses.