Elmar Vaher: meil on põhjust ka rõõmustamiseks

PPA peadirektor Elmar Vaher Foto: Mihkel Maripuu

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor Elmar Vaher tõdes aastalõpuintervjuus Postimehele, et põhjust rõõmustamiseks on, kuna Eesti piirivalve on tugevam kui kunagi varem ja liikluses hukkus sel aastal vähem inimesi kui mullu, endiselt suureks probleemiks on aga roolijoodikud ja kihutamine. Tuleval aastal kavatseb PPA täiendavat ressurssi suunata põgenikekriisi lahendamisse ning tõhustada küber- ja majanduskuritegude uurimist.

Jõulupühadeaeg või nagu te olete ka öelnud - südamerahuaeg -, on möödas. Kas saite need kolm päeva rahuliku südamega puhata?

Sain olla pere keskis, mis oli väga meeldiv. See aga ei tähenda, et mu mõtted poleks olnud tööl. Ka pühade ajal tuli huvi tunda, kuidas ühe või teise asjaga läheb. Kui ikka tuleb ohuhinnang, et Euroopa Liidu (EL) suuremate pealinnade jõuluturgudel võib midagi juhtuma hakata, siis peame ka meie reageerima. Loomulikult ei ole meie tegevused nii mahukad, kui need on Pariisis või Berliinis, aga me oleme osa EList ja kui ohuhinnang tuleb, vaatame sellele otsa. Suur aitäh Eesti inimestele, tänu kellele jõulud turvalised olid. Aastavahetus on ees ja oleme valmistunud, et kõigil oleks ka siis turvaline.

Pühad möödusid politseile töörohkemalt kui varasematel aastatel. Eriti kurvaks tegi statistika perevägivallateadete kohta - keskmiselt 50 teadet ööpäevas, rohkem kui möödunud aastal. Kevadel hämmastas aga, kui palju naistevastast vägivalda esines naistepäeval. Kas süüdi on ikkagi alkohol?

Ei ole uudis, et eestlastele meeldib alkohol. Meil on joodikud roolis ja kodudes. Needsamad joodikud kasvatavad lapsi. On absurd, et politsei, lastekaitse liit ja kohalikud omavalitsused peavad päästma last tema enda kodust, mis peaks olema kõige turvalisem koht. Väga suures osas on see seotud ikkagi pikaajalise alkoholi tarvitamisega, rääkimata muudest ainetest. Politseil on siin täita oma väike osa. Oleme kaardistanud umbes 4000 perekonda, kellega tuleb süsteemselt tegeleda nii meil, sotsiaaltöötajail kui ka kohalikel omavalitsusel.

Aga kui nad ei taha koostööd teha?

Seda kõike tuleb teha samm sammu haaval.

Kas karistused parandavad vägivallatsejat?

Ma ei ole veendunud, et perevägivallatseja karmilt karistamine on alati see kõige mõjuvam, aga vahel on seda vaja. Isa, kes oma last seksuaalselt väärkohtleb või teda peksab, on haige. Kindel on seegi - kes lööb ühe korra, lööb ka teist korda. Ei ole nii, et mees lööb puhtjuhuslikult naisel silma siniseks. See on ikkagi soodumus, et asju rusikaga lahendatakse ning sellistes peredes kasvavad lapsed võivad hakata tulevikus samamoodi asju lahendama.

On probleem süvenenud või perevägivallast lihtsalt teatatakse rohkem?

Meile antakse neist juhtumitest täna rohkem teada kui varem, mis on hästi positiivne.

Mis te arvate, kas kunagi tuleb aeg, kui saame öelda, et perevägivalda peaaegu ei esine?

Kindlasti saame asju paremaks muuta ja rohkem hoolida, kuid et see kuriteoliik päris ära kaob, seda ma ei usu.

Kuidas teie arvates alkoholiprobleemiga tegelema peaks? Kas teie isiklikult pooldate alkoholipiiranguid?

Leian, et kui pereisa ostab uue auto, siis ei peaks seda viinapitsiga tähistama. Olen ise saunaõlle pooldaja. Asjad tuleb hoida tasakaalus. Pooldan kahe käega mõtet, et alkoholi ei peaks bensiinijaamas müüma. Teiseks on väga oluline suhtumine. Meenub, kui ma ühes väikses poes sisseoste tegin ja minu ees järjekorras seisis purjus mees, kes vaevu püsti püsis, aga tahtis viina osta. Küsisin teenindajalt, miks te talle müüte, aga ei midagi. Veelgi enam, müüja tuli leti tagant välja ja aitas mehel taskust raha kätte saada. Sellise suhtumisega tuleb tegeleda.

Kui nüüd politseistatistikat vaadata, siis tundub, et polegi midagi, mille üle väga rõõmustada. Perevägivallateadete arv on kasvanud, endiselt on palju liiklussurmasid, kuritegevust, alkoholi ja narkootikumide tarvitamisega seotud õnnetusi ja surmasid. Inimesi kaob iga päev, korruptsioon lokkab. Nii vähemalt tundub.

Ärge olge nii pessimistlik. Liikluses hukkus sel aastal kümme inimest vähem (mullu 76, tänavu 66 - toim). Samal ajal ei tasu unustada, et me liigume rohkem ja teedel on rohkem sõidukeid. Kui liiklusest rääkida, siis ma kinnitan, et meil läheb vaikselt paremaks.

Eestis on lühikese aja jooksul avalikuks tulnud mitu korruptsioonijuhtumit. Kas korruptsiooni on riigis rohkem või on korruptsioonikuritegude uurimine muutunud tõhusamaks?

Korruptsiooni ei ole rohkem. Riik ja uurimisasutused on oma tööd täpsemalt sihistanud. Me räägime sellest avatumalt ja inimesed kuulevad neist juhtumitest rohkem. Tahame, et õhk oleks puhas ja meie lapsed tunneksid uhkust, et elavad ausas riigis.

Oktoobris jõudis avalikkuse ette «passimaffia» juhtum. PPA sisekontroll paljastas kuritegeliku ühenduse, kuhu kuulus ka neli PPA ametnikku. Kas praeguseks on seoses sellega midagi uut selgunud?

Iga päev selgub midagi uut, aga kuna tegemist on kriminaalmenetlusega, siis pole me veel valmis sellest rääkima. Uurimismaht on suur ja peame kaugele ajas tagasi minema.

Millised järeldused te sellest tegite?

Meie organisatsioon peab olema usaldusväärne. Kui me ka leiame sisemiselt üles oma konnasilmad ja neile peale astume, siis tuleb see valu ära kannatada. See teeb tugevamaks.

Mida te aasta suurimaks kordaminekuks peate?

Ühte asja on raske välja tuua. Mul on siiralt hea meel, et Eesti piirivalve on praegu tugevam kui kunagi varem. Lõpuks ometi on piirivalvel sama hea tehnika või isegi parem kui kurjategijatel. Me vahetame välja ka kõik autod. Meil on palju uut varustust, väga palju õppekomponenti ning meie õhuvõimekus on rohkem suunatud idapiirile. Mul on ka hea meel, et mullu jõustunud PPA kokkuhoiureformi tulemusel saavad meie töötajad nüüd vähemalt 975-eurost miinimumpalka. Samuti on mul hea meel, et sel aastal oli esmakordselt meile tööle tulijaid lahkujatest rohkem. Minu kui peadirektori jaoks oli veel hästi oluline rahulolu-uuring. Näen, et inimestele üldiselt meeldib siin töötada.

Seega, saadate lõppeva aasta ära rahuliku südamega? Või jäi ikkagi midagi olulist veel selle aastanumbri sees tegemata?

Organisatsioonis töötab 5000 inimest. See tähendab, et töö käib kogu aeg. On palju asju, mille üle mul on hea meel, kuid on ka neid kohti, mille puhul on vaja veel üsna pikki samme astuda. Muu hulgas soovime parandada oma kiirreageerimise võimekust.

Meenub teile sellest aastast mõni päev, millal te raske südamega koju läksite või mõni periood, kus te tööasjade tõttu öösel sõba silmale ei saanud?

Üks raskemaid aegu oli see, kui selgus, et nädala jooksul tegid kolm PPA töötajat enesetapu. Kui me koos Lääne prefekti Kaido Kõplasega helikopteris Kuressaarde lendasime, olime lihtsalt vait. Selline tunne oli, et mis nüüd toimub. Mind puudutas ka väga Võrumaal metsast leitud imiku lugu. Ta viidi lihtsalt metsa surema ja siiamaani puuduvad vastused.

Lapse ema püütakse siiani tuvastada?

Jah.

Märkisite aasta alguses, et sel aastal on liiklusjärelvalve osas põhirõhk liikluse rahustamisel. Kuidas seda rahustati?

Politsei rahustab liiklust nii järelevalve kui ka õigete liiklushoiakute kujundamisega. Vahelejäämise riski suurendamise kaudu anname sõnumi, et kui sa ei ole hoolas ja ei järgi seadusi, siis sind kõrvaldatakse liiklusest. Samuti on oluline olla õigel ajal õiges kohas. Toon ühe kurva näite. Suvel juhtus Rannu vallas traagiline liiklusõnnetus, kus hukkus neli noort inimest. Juht oli purjus. Seal surmakohas teeb politsei liiklusjärelevalvet neljapäevast laupäevani. Ajal, mil noored teedel kihutavad ja alkoholi tarvitavad. Kui see saatuslik sõit oleks plaani võetud nädala lõpus, siis võib-olla oleks juht mõelnud, et ta võib politseile vahele jääda ja poleks rooli istunud. Oleksime sealkandis iga päev, aga politsei peab oma väikest ressurssi erinevatesse kohtadesse paigutama.

Ülemöödunud aastal juhtus sarnane õnnetus Haapsalu lähedal. Samuti purjus juht ja neli noort hukkunut.

Igal aastal on mõni surmakutsar, kes viib endaga kaasa suurel hulgal hakkajaid ja toredaid noori inimesi. Seda kõike saaks ära hoida. Kõik, kes istuvad purjus sõbra autosse, võtavad teadlikult riski. Noored mõtlevad, et see on äge. Aga kui sa pärast surnuaiale lilli viid, siis pole enam äge. Igal juhul tuleks sõpra aidata ja talt võtmed käest ära võtta. Hiljem ütleb ta selle eest aitäh.

Meedias kajastatakse traagilisi õnnetusi suurelt ja laialt, lisaks tehakse igasuguseid liiklusohutuskampaaniaid, aga ikka juhtub selliseid asju. Kuidas inimestele aru pähe panna?

On inimesi, kes vajavad abi. Alustasime mullu Lõuna-Eestis pilootprojekti, saates purjuspäi autoroolist tabatud sõidukijuhid koolitusele. Programmi käigus õpitakse selgeks eneseregulatsioon, et kontrollida oma alkoholitarbimist. Täna võiks öelda, et näeme juba esimesi vilju. Tahaksime, et see oleks üleriigiline.

Viimasel ajal on sagenenud jalakäijate surmaga lõppenud õnnetused. Auto alla jäädakse lausa ülekäigurajal, mis peaks olema kõige ohutum koht tee ületamiseks. Meenutagem kas või novembris Tartus juhtunud õnnetust, milles sai surma ülekäigurada ületanud noormees, kellele sõitis otsa politseiauto. Miks jalakäijatega nii palju õnnetusi juhtub?

Kahjuks ei pööra paljud autojuhid täit tähelepanu auto juhtimisele, vaid millelegi muule. Üsna populaarne on sõidu ajal telefoniga rääkida, netis surfata, töömeile vaadata. Teiseks on oluline, et inimene oleks pimedal ajal nähtav. Nähtavaks saavad inimesed end ka ise teha. Me jagame iga päev sadu helkureid, mis kuhugi ära kaovad. Teeksin siinkohal väljakutse ettevõtetele, kes sügistalviseid jopesid toodavad. Oleks ju ilus, kui jope küljes oleks helkur, mida saaks erinevat moodi disainida. Selliste innovatsioonide tulek oleks see, mis teeks inimese teel nähtavaks. Kolmandaks on oluline, et ülekäigurajad oleksid valgustatud. Täna on bensiinijaam visuaalselt paremini nähtav kui ülekäigurada. Minu hea kolleeg Alo Kirsimäe maanteeametist on öelnud kuldsed sõnad: valgust ei ole kunagi liiga palju.

Kui heaks te meie liikluskultuuri hindate?

Ma ei hinda seda heaks. Arvan, et kõik, kes me liikluses osaleme, kogeme närvilisust.

Kui ohtlik on praegu tänavatel liikuda?

Tänasel päeval on oht langeda röövimise või suvalise peksmise ohvriks väga väike, kui oled ise seadusekuulekas ega nori tüli. Ma ei ütle, et seda võimalust üldse ei ole. Haigeid inimesi on palju. Alati, kui midagi juhtub, on politsei esimene ülesanne kindlaks teha, kas meie keskel liigub ringi sarikurjategija. Võtame näiteks pühapäeva varahommikul Tartus Toomemäel toimunud tapmise. Esimene küsimus oli, kas Tartus liigub ringi inimene, kes panebki toime kuritegusid või oli see isiklik tüli. Seejärel võtame juhtumi menetlusse, kuid teine asi on, mida kohus teeb. Ma ei ole nõus sellega, et Rahumäe ründajale määrati tingimisi vangistus, sest ta on haige ja vajab ravi. Kui me vaatame ka neid perverte, kommionusid ja liputajaid, siis tegelikult on nad kõik haiged inimesed. Nad võivad läbida kinnipidamisasutustes mitmeid programme, aga kui nad välja saavad, on nad jälle üksi.

Me ei saa kuidagi jätta puudutamata ka üht põletavamat teemat - põgenikekriisi. Millised ülesanded ootavad politseid tuleval aastal ees seoses põgenike saabumisega Eestisse?

Politseil on siinkohal kaks rolli. Eesti edu pant on tegeleda piirkondades, kuhu põgenikud esmalt saabuvad. Toetame piirivalve kiirreageerimise võimekuse loomist, nii nagu näiteks Estpol1 politseinike üksuse Sloveeniasse kriisipiirkonda saatmise osas oli meil valmisolek kolme päevaga. Peame panustama kriisi põhjusesse, mitte tagajärge. Praegu on Itaalias meie sideohvitser, kes valib kvoodi järgi jaotatud isikud välja profiili järgi, mille oleme koostanud. Juba 4. jaanuaril läheb Frontexi missiooniga Kreekasse meie meeskond, kes peab põgenikke küsitledes aru saama, kas tegu on majanduspõgeniku, sõjapõgeniku või kurjategijaga. Katsume igal kuul lähetada appi üha rohkem inimesi, et tegeleda probleemiga kohapeal. Nii on odavam ja mõistlikum ning me ei taha, et Eesti inimene tunneks ohtu. Teine pool on tulevik, aga see sõltub juba väga palju vahepealsetest otsustest ehk kuhu põgenikud paigutatakse, milline on nende keeleõpe, töötahe, hoiakud ja väärtused. Me ei karda kultuuri, see kultuur on siin juba olemas.

Kuidas neid ikkagi parimal moel Eesti ühiskonda sulandada?

Kui nad siia jõuavad, siis me ei tohi tekitada slumme, kogukondi. Põgenike paigutamine peab olema hajutatud. Me ei tohi suhtuda nõnda, et paneme nad kuhugi putkasse kinni ja ütleme, et las nad olla. Või viia hästi kaugele ühiskonnast, sest meile ei meeldi nende nahavärv. Meie roll on piirkondades, kuhu põgenikud saabuvad, politsei võimekust tõsta. Nagu praegu on Vaos eraldi politseinik, hakkab politsei olema ka Vägeval, kuhu arvatavasti majutuskeskus ehitatakse. Meie eesmärk on tegeleda kogu kogukonnaga, kuhu põgenik satub. Kipume tihti rääkima, et põgenikud on ohtlikud, kuid tegelikult on ohtlikud ka meie enda inimesed, kes lähevad neile midagi ütlema või tekitavad ohtliku olukorra.

Inimeste hoiakuid toidavad teadmatus ja eelarvamused.

Hoiakud juba paranevad. Nende inimeste osakaal, kes läbi teadlikkuse tõstmise mõistavad, et olukord polegi nii hull, suureneb. Euroopa ees seisvad probleemid nagu põgenikekriis või terrorism puudutavad muidugi ka meid ning mõistan Eesti inimeste hirme, kuid kas muretseme piisavalt ka nende tuhandete Eesti kodude pärast, kus pereisa on terrorist oma naise ja laste jaoks - on vägivallaga oma peret hirmu all hoidnud võib-olla juba aastaid. Need inimesed ei ela ju eraldatuses, vaid meie keskel ja kõrval, aga kas naabritena julgeme sekkuda või pigem ei taha sellest midagi teada? Teame aga vaikime?

Mitmed sel aastal meedias laia kõlapinda leidnud juhtumid on lahenduseta. Vao pagulaskeskuse süütamine, 17-aastase Markkuse kadumislugu, metsast surnuna leitud vastsündinu, Narvas surnuna leitud 14-aastase Darja juhtum. Kas need on politseile ka tuleval aastal prioriteetsed juhtumid?

Hetkel vajab lahendamist viis-kuus suuremat juhtumit, seal hulgas väikese Varvara juhtum. Nende kõrval on aga väga palju juhtumeid, mis on ära lahendatud. Kurb öelda, aga kui kuritegu on toime pandud varalise kasu saamise eesmärgil n-ö klassikalise kurjategija poolt, siis selle lahendamine on lihtsam. Keerukaks teeb juhtumi lahendamise see, kui teo toimepanija on haige inimene. Nende fantaasialend on mõistatus iga uurija jaoks. Teine asi on, kui uurimisgrupp teab, kes teo toime pani, aga tõendeid on vähevõitu. Üsna tihti me selle taha takerdumegi. Kinnitan aga, et need teemad on kõik laual. Ent raporteerida Põhja-Korea moodi, et kõik kuriteod lahendatakse, seda ilmselt ma teha ei saa.

Sel aastal on jätkuvalt teadmata kadunud 45 inimest. See on suur number. Kas politsei plaanib tuleval aastal kuidagi teadmata kadunute otsinguid tõhustada?

Eraldi üksust me kadunute otsimiseks ilmselt ei loo. Mida me kindlasti jätkuvalt teeme, on inimese kadumisele adekvaatselt reageerimine. Otsingud koos vabatahtlike ja koertega, lisaks õhuotsinguid. Siinkohal oleks mul ka üks palve. Paljudel kordadel on hakanud lähedased esialgu iseseisvalt kadunut taga otsima ja alles siis sellest politseid teavitanud. Politseid peaks aga koheselt inimese kadumisest teavitama.

Kui veel tulevast aastast rääkida, siis millised eesmärgid teil järgmiseks aastaks on?

Kavatseme tõsta keskkriminaalpolitsei võimekust küber- ja majanduskuritegude uurimise osas. Oleme sinna alla pannud väga palju raha. Kindlasti on põgenikekriis üks teema, millega peame tegelema.

Kas tänaseks umbes aasta aega tegutsenud piirivalve kiirreageerimisüksus toimib?

See töötab väga hästi. Üksuse loomine oli õige otsus. Panen selle teise konteksti. Mida Euroopa Liit praegu teha tahab? Luua piirivalve kiirreageerimismeeskonda. Aga meil on see juba olemas. Tulevikus tahame oma meeskonda kindlasti suurendada.

Mis saab uue politseivormi hankest, mis rahapuudusel luhtus?

Läheme hankega edasi, absoluutselt. Vorm tuleb nagunii.

Teil on veel üks oluline hange. Kavatsete järgmisel aastal osta tuhat uut korralikku relva.

Meil on hästi palju hankeid. Vahetame töötajatel välja relvastust, uuendame muud varustust. Kohe ostame 40 miljoni euro eest ID-kaarte. Piirivalvurid saavad uued sõidukid. Lisaks soetame maastikusõidukid.

Kas Eesti inimesed saavad olla kindlad, et politsei tagab nende turvalisuse? Et igale poole politseiametnikke jagub, kuskilt midagi koomale ei tõmmata ja rahapuudusel midagi tegemata ei jää?

Teeme kõik selleks, et kuritegusid ära hoida ja inimeste turvalisus tagada. Kui me ka ei suuda kuritegu ära hoida, siis püüame olla vähemalt kiiremad ja nobedamad. Töötajate arv ei tohiks väheneda ning täiendavad vahendid, täpsemalt 3,2 protsenti palgafondile juurde tulevat raha, suuname peamiselt Narva, kus on Tallinna kõrval kõige suurem kaadripuudus. Seega politseiniku palk tõuseb seal umbes kümme protsenti.

Teid valiti tänavuseks pressisõbraks, kuna olete muutnud politseiameti meediale kättesaadavamaks. Kui suur tunnustus see teile on?

See on suur tunnustus. Täielik üllatus.

Kus te auhinnaks saadud ruuporit hoiate?

Seisab siin (PPA majas Pärnu maanteel - toim) kõigile nähtaval kohas koridoris ja lõpuks liigub pressiruumi. See ruupor ei ole mulle, see on politseinikele.