/nginx/o/2008/04/30/37018t1h390c.jpg)
Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumist välja lekkinud salajane ettekanne paljastab hämmastavaid seoseid USA justiitsametnike tegevuse ja meil toimunu vahel, kirjutab Argo Ideon. Ühtlasi selgub, miks pidas 2002. aastal toonane USA suursaadik Joseph M. DeThomas end «kõige vihatumaks inimeseks Eestis».
Mõne päeva eest avaldas suurleht New York Times andmed USA justiitsministeeriumis koostatud põhjaliku ettekande kohta, mis käsitleb Teise maailmasõja järgset natsikurjategijate püüdmist. New York Times esitab materjali kui tõendust selle kohta, et mitmed eksnatsid ja sõjaajal kuritegude sooritamises kahtlustatud inimesed pääsesid Ameerikasse elama tegelikult USA võimude mahitusel.
Kuid 2006. aastal koostatud 600-leheküljelises dokumendis on toodud ka üksikasju mitmete Ühendriikide poolt natside kaastöölisteks hinnatud eestlaste juhtumeist, millest tuntuim on 1987. aastal Nõukogude Liidule välja antud, kunagise Tartu koonduslaagri juhi Karl Linnase (1919–1987) oma.
Külalised Washingtonist
Päris ootamatud seigad ilmnevad dokumendis selle kohta, miks Ameerika natsikütid ei saanud jagu Venezuela eestlasest multimiljonärist Harry Männilist (1920–2010). USA justiitsministeeriumi eriosakonna (Office of Special Investigations, OSI) ametnikud põrkusid peaminister Siim Kallase valitsusajal Männili kohtusse saatmist taotledes Eesti kohalikule poliitikale, milles küll mängisid oma rolli ka ameeriklased.
Tänavu jaanuaris 89-aastasena Costa Ricas surnud väliseesti suurärimees Männil oli aastaid olnud USA võimude luubi all oma tegevuse pärast sõjaajal Saksa okupatsiooni aegses Eesti poliitilises politseis. Tal oli seetõttu keelatud Ühendriikidesse sõita.
Kuna Männil ei elanud Ühendriikides, vaid Venezuelas, polnud ta aga Ameerika võimude haardeulatuses. Tema väljaandmist kohtupidamiseks saanuks nõuda Eesti ja seda OSI asuski taotlema.
Salaraporti järgi sõitsid 2002. aasta juunis Eestisse kaks OSI kõrget ametnikku, asedirektor Susan Siegal ja peaajaloolane Elizabeth White. Naiste OSI peadirektorile Eli Rosenbaumile kirjutatud memost selgub, et Tallinnas tabas külalisi Ameerikast ebaedu.
«OSI arutelud Eesti prokuröridega olid pingelised,» ütleb New York Timesile lekkinud dokument. «Sõit leidis aset vastuolulise arvamusloo ilmumise järel ühes Eesti tuntumas ajalehes, milles USA suursaadik Eestis kirjutas holokaustist.»
See oli 28. mail 2002 Eesti Päevalehes ilmunud suursaadik DeThomase artikkel «Eesti vaikib holokaustist», mis seostas Eesti pääsu NATOsse osaliselt sellega, kui usinalt siin tegeldakse sõjaaegsete juudimõrvade uurimisega. «Kahtlusaluseid Eesti sõjakurjategijaid peaks uurima sama agaralt, nagu riik uurib nõukogude kuritegudes kahtlustatavaid,» kirjutas ta.
Raport nendib, et USA suursaadiku ülesastumine tekitas Eestis furoori. «Mõned leidsid, et see on sekkumine teise riigi siseasjadesse.»
Juba viidatud Siegali-White’i memo andmeil nimetas suursaadik DeThomas 2002. aasta juuni keskpaiku kõneluses Washingtonist Tallinna saabunud OSI ametnikega end «kõige vihatumaks inimeseks Eestis».
Juba augustis 2002 kehtestas aga peaminister Kallase valitsus Eestis ametlikult holokausti mälestuspäeva, mida esimest korda tähistati 27. jaanuaril 2003.
Kapo eitab artikli mõju
Eesti kaitsepolitsei pole nõus väitega, et USA suursaadiku kirjatöö ilmumine mõjutas Männili asja uurimist.
Kapo komissar Andres Kahar kinnitas Postimehele, et OSI ametnikud külastasid tõesti 2002. aasta suvel ka nende asutust.
«Kriminaaluurimine peab toimuma objektiivselt ja tuginema tõenditele,» rõhutas ta. «Suursaadik DeThomase artikkel ei saanud selles osas uurimist kuidagi mõjutada.»
Kahari sõnu saanuks artikkel avaldada uurimisele mõju juhul, kui see oleks sisaldanud näiteks viidet mõnele konkreetsele inimsusvastasele kuriteole või selle toime pannud isikutele, või siis toonud esile mõne uue tõendi. DeThomase kirjutises midagi sellist aga polnud.
OSI ettekanne ütleb, et kuigi eestlased «vastumeelselt tunnistasid, et Männil võib olla Eesti seaduste järgi süüdi, see positsioon muutus peagi pärast kohtumiste lõppu». Dokument kinnitab, et kuigi OSI saatis Eestile Männili kohta dokumente, ei seadnud Eesti meest nendega vastamisi ega usutlenud Ühendriikides asuvaid potentsiaalseid tunnistajaid.
Kahar meenutab aga, et kapo kuulas Männilit korduvalt ja põhjalikult üle. «Talle näidati ka Eestis riigiarhiivis tema kohta säilitatavaid dokumente, kusjuures OSIst Eestisse saadetud dokumendid olid koopiad samadest riigiarhiivi dokumentidest,» rääkis kapo komissar.
Lisaks kuulati tunnistajaid üle Eestis ja Rootsis. Lisadokumentide leidmise eesmärgil läksid Eestist õigusabipalved Ühendriikidesse, Soome, Rootsi, Venemaale, Saksamaale ja Islandile.
Männili süüd tõendavaid dokumente päringute tulemusel ei saadud ja 2005. aastal uurimine lõpetati.
Kui kunstientusiast Männil saabus 2006. aasta veebruaris Eestisse Kumu avamisele, boikoteeris USA suursaadik tema kohalviibimise tõttu kogu üritust.
Üks kummaline episood Männili-jahiga juhtus aga veel. Jaanuaris 2003 ilmus Eesti Ekspressis usutlus Männiliga, milles too avaldas, et kolib rahutust Venezuelast Costa Ricasse. USA saatkond Tallinnas teatas sellest OSI direktor Rosenbaumile ja viimane võttis ühendust USA diplomaatidega Costa Ricas, kes arutasid Männili personaalküsimust kohalike võimudega. OSI saatis neile Männili-uuringute kohta ka ülevaate.
USA hirm Seppiku ees
Eesti ärimees pidi siis lendama vahepeal Venezuelasse äriasju ajama, ent Costa Rica võimud teatasid, et ei luba teda sõjaaegse juutide tagakiusamise tõttu enam sellesse riiki tagasi.
«OSI oli lootnud, et nende poolt Costa Ricasse [Männili kohta] saadetud info tehakse ka avalikuks, kuid USA välisministeerium takistas seda. Eestis käis parajasti valimiskampaania ning ühe vaidlusteema käigus ilmnes natsiliin.
Siseministrit [Ain Seppikut] süüdistati mitme nooruki vangimõistmises Nõukogude ajal, ta kaitses oma otsust sellega, et tegu oli «fašistidega», keda huvitasid natsidega seotud mälestusesemed. Sel taustal kartis [USA] välisministeerium, et avalikustamist, isegi kui seda tehakse läbi Costa Rica, tõlgendatakse kui USA sekkumist [Eesti] ministri kasuks,» kirjutas New York Times.
See ootamatu seos Männili-jahi ja toonase siseminister Seppiku vahel on ära toodud USA välisministeeriumi Balti lauaametniku Maria Germano 4. veebruaril 2003 saadetud e-kirjas OSI direktorile Rosenbaumile.
Skandaali keskmesse sattunud siseminister oli oma tagasiastumisest teatanud üks päev varem.
Seppik kinnitas Postimehele, et pole sellest USA välisministeeriumi ja OSI vahelisest juhtumist kunagi kuulnud. «Mina ei tea sellisest kokkuvõttest midagi, kuigi mulle oli selge, et see rünnak (tema kui siseministri vastu – toim) oli poliitiline ja organiseeritud,» kommenteeris ta.
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)