/nginx/o/2010/11/19/469886t1he1d0.jpg)
Kehalise kasvatuse tund peab üllatama, pakkuma midagi uut igat tüüpi õpilasele ja parimal juhul ka mõttetegevust arendama, siis pole sellest tunnist viilijaid, leiavad oma tööd armastavad kehalise kasvatuse õpetajad.
Hea kehalise kasvatuse tund paneb lastel nuti tööle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Kristiine gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Karin Pärteli arvates meeldib tema õpilastele igasugune liikumine. «Kui mõni tegevus kellelegi ei meeldi, leiame alati kompromissi - kui lapsel pikamaajooksuks vastupidavust pole, luban tal käia, et ta saaks aeroobse koormuse kätte,» oli ta kindel, et nurka istuma jääda ei tohiks keegi.
Kuna Pärtel annab koolis ka inimeseõpetust, annab ta kehalise tunniski lisainfot. Näiteks teavad õpilased sportimiseks sobivat pulsisagedust või seda, kuidas kehalisel koormusel organism tööle hakkab.
Kehaline kasvatus käib koolides ikka õppekava järgi, seetõttu pusivad lapsed siiani juba aastakümneid kõigile õpilastele tuttavaid turiseise, kukerpalle ja üle-kitse-hüppeid. Head õpetajad püüavad aga tuttavaid alasid edasi arendada: «Mõtleme, milliste harjutustega seda põnevamaks teha saab, et mõttetegevust sellele juurde anda.»
«Noor peab kõikidest spordialadest aimu saama ja kui endal see tõesti välja ei tule, teeb suuliselt. See, kel selg haige või tugev köha ja arstitõendiga vabastatud, valib teemakohase kirjanduse, valmistab tunni jooksul ette ja siis lõpus jutustab mulle näiteks seljaharjutustest, koordinatsioonist – ta on ikka midagi teinud, kui ta ka liikuda ei saa. See meetod mul töötab,» rääkis Pärtel.
Kristiine gümnaasiumi poiste kehalise kasvatuse õpetaja Margus Luik pidas tunni meeldivuse aluseks seda, kui professionaalne on õpetaja ja kui huvitavaks ta tundi suudab ise teha.
«Mina üritan alati teha nii, et tegemine oleks fun või rõõmus. Näiteks kergejõustikus õpetan kiirkäimist. Ka kaugushüpet saab teha uutmoodi, näiteks paarishüppena ehk koos hüpates. Või märgin ära maailmarekordi, et nad saaksid näha, kui kaugele sellega võrreldes hüppavad,» loetles Luik.
Ta tõdes, et mida vanemad õpilased, seda rohkem on neid vaja utsitada tunnis kaasa lööma. «Alati on lapsi, kellel ongi vastumeelsus kehalise vastu, sinna ei saa midagi parata. Aga enamasti olen suutnud nad kaasa lööma panna ja teksadega istujaid mu tunnis pole.»
Kehalise kasvatuse suhtes vastumeelsuse põhjusi võib Luige hinnangul leida mitmelt poolt – näiteks ei pruugi õpetaja isiksus sobida või juured olla hoopis peresuhetes. «Tänapäeval on palju pereprobleeme. Sageli lapsed magavad vähe, lähevad hilja magama, siis nad on väsinud ega viitsi. Või siis elavad kord ema, kord isa juures ja unustavad asjad maha. Mõnel on ka lihtsal vastikus liigutamise vastu – liigutamisaktiivsus üldiselt on väike, laps tuuakse autoga kooliukse ette.»
Tingimused olulised
Ehkki teoorias võiks öelda, et tingimused ei loe, on Luige sõnul tegelikult lapsed materiaalses vägagi kinni. «Valivad, kirtsutavad nina, kui reketid on vanad. Ka riietusruumid peavad puhtad olema,» tõdes õpetaja.
Tallinna Prantsuse lütseumis tehakse aga juba aastaid kehalist kasvatust tingimustes, kus koolil oma võimlat ega spordiväljakut polegi, nii et võimlasse tuleb tervel klassil bussisõit ette võtta. Selle kooli õpetaja Katrin Kroosmanni sõnul on aga õpilased sellega nii harjunud, et nurinat ei kuule.
«Mul peab olema põnev ja lastel samuti. Minu eesmärk on anda lastele sellist koormust, et neil oleks pärast tundi põhjust minna duši alla.»
«Mäng on meil alati see emotsionaalsem pool tunnist. Aga kui mõtlen välja akrobaatika- või hüppenöörikava, mis pole liiga hõlbus ja millega kohe hakkama ei saada, siis on rõõm, kui teisel või kolmandal tunnil saadakse hakkama,» rääkis Kroosmann, kuidas lapsi pingutama panna.
Kroosmann tõdes, et on neid, kes ei tunne end võistlemisel hästi, kuid ta püüab teha erisuguseid mängulisi võistlusi, milles ka veidi nutti vaja, nii et hästi saavad esined ka need, kes ehk muidu kõige kiiremini ei jookse.
Umbes 500 lapsele 16 aastat kehalist kasvatust andnud õpetaja sõnul on teisitimõtlejaid üksikuid. «Täielikult eitajaid murdeeas võib tekkida, aga ma olen igaühele just talle sobiva lahenduse leidnud.»
Hindamine motiveerib
Postimees.ee'ga rääkinud kehalise õpetajad pooldasid tunnis hindamist, sest õpilased on valmis selle nimel pingutama.
«Mina arvan, et hindamist on vaja. Õpilane tahab ikkagi teada oma tulemust,» oli Pärtel veendunud. «Kasutan kujundlikku hindamist, vastavalt õpilase tasemele. Me ei nõua, et pead kaugust kindlasti teatud normini hüppama. Võtame tema esimese tulemuse ja hiljem hindame, kuidas tulemus on paranenud.»
«Laps tahab positiivset tagasisidet,» oli ka Kroosmann veendunud. Tema sõnul võib ka kehv hinne motiveerida: «Kui ta ei suuda harjutust kohe heale hindele teha, tuleb algul tõesti ka pisar, aga ta on nõus harjutama ja tuleb nädala pärast uuesti, et nüüd ma suudan. Ka mängu auhind on neile alati nii tähtis.»
Luik seevastu on ise püüdnud hinde tähtsust madaldada. «Minu hindamissüsteem on selline, et kõik, kel riided kaasas ja tunnis kaasa teevad, saavad viie kätte. Kes pirtsutavad, läheb hinne alla.»
«Olen aga täheldanud, et kooli eest võistlemine küll enam auasi pole, seda tuleb palju motiveerida, et ülelinnalistele võistlustele mindaks,» märkis Luik.