/nginx/o/2009/11/12/265889t1h6ae6.jpg)
Suuremates haiglates võiksid ametis olla haiglaombudsmanid, kes aitaksid patsiente suhtluses suures ja keerukas organisatsioonis ning vajadusel uuriksid väärravi juhtumeid, pakkus välja Tallinna Ülikooli politoloogia lektor Mari-Liis Jakobson.
Jakobson: vaja oleks haiglaombudsmane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema hinnangul on haigla väga keerukas professionaliseerunud organisatsioon, kuid sunnitud juhtudel tuleb selles hakkama saada ka inimesel, kellel puudub igasugune meditsiinialane ettevalmistus.
«Mis see tähendab, et raviarst vaatab patsiendi läbi alles esmaspäeval, kui ta uuesti tööle tuleb, kuigi minu kallis lähedane vaagub hinge näiteks reede õhtul? Miks on hooldusõed napisõnalised, isegi tõredad ja ei valva voodiäärt, kuigi need numbrid seal tablool vehklevad väga suurte vahedega üles-alla? Mida see valvearst siis üldse teeb!?» loetles Jakobson kiirabiga haiglasse sattunu lähedastel tekkivaid küsimusi.
Sestap tekkis tal algselt mõte, et haigla juures võiks olla mõni nõustamiskabinet või psühholoog, kes kuulaks mures ja emotsionaalse inimese ära ning rahustaks teda.
«Mõtet edasi veeretades hakkas mulle aga tunduma, et see on vaid pool lahendusest, sest ka teraapia ei pruugi kõiki patsientide ja nende lähedaste probleeme lahendada.» Näiteks tõi ta dramaatilisemad teemad nagu haige hooletussejätmine või väärravi, kus psühholoogist enam abi pole.
«Sealt tekkis ka idee haiglaombudsmanist. See ei pea tingimata olema jurist nagu meie õiguskantsler, kes lisaks ombudsmani ametile teostab järelevalvet ka seadusloome üle, vaid konkreetse valdkonna ekspert, kes suudaks teostada järelevalvet konkreetse sihtrühma õiguste üle ning potentsiaalseid konflikte juba eos lahendada,» pakkus Jakobson välja.
Eelkõige meditsiiniekspert
«Haiglaombudsman peaks seega olema ennekõike meditsiinivaldkonna ekspert, kes omab ka psühholoogilisi teadmisi ning oleks hea suhtleja. Tema esimene ülesanne on inimene ära kuulata ning vajadusel tõesti täita üksnes teraapilist funktsiooni, selgitades, et haiglad nii töötavadki ja muul moel poleks see võimalik. Kui aga on näha, et probleem on sügavam ning võib potentsiaalselt puudutada haiglatöötajate poolseid möödalaskmisi, siis viia läbi põhjalikum uurimine või näiteks väärravi kahtlustuse puhul kutsuda kokku kasvõi erakorraline arstide konsiilium.»
Jakobson uskus, et selline ametimees võimaldaks ühelt poolt kergendada arstide ja õdede tööd, kuid teisalt parandaks inimeste informeeritust ja äärmuslikel juhtudel võimaldaks ka sekkuda ilma, et sellest meedias kära tekitama peaks.
«Iseäranis võimaldaks probleemseid situatsioone pehmendada tingimus, et ombudsmani ülesandeid täidaks keegi oma maja inimene, arstidele kolleeg,» pakkus Jakobson ja tõi näiteks tervise tõttu kirurgitööst loobunud meediku, kes hea suhtlejana sobiks sellele ametikohale. «Ma ei tea, kas lugu sõrmed kaotanud kirurgist on linnalegend või reaalne juhtum, kuid juhul, kui ta on hea suhtleja ning valmis ka ise uutele radadele arenema, näiteks täiendama end psühholoogia või miks mitte ka õiguse valdkonnas, siis oleks ta antud kohale ju ideaalne kandidaat.»
Haiglaombudsmanil võiks olla oma kabinet, kuhu inimesed vajadusel vastuvõtule saavad pöörduda, arutles Jakobson. Võimalusel võiks tal olla isegi assistent, kes tegeleks n-ö teraapiapoolega, koostaks patsiendi õiguste meelespea ja jagaks sellekohast teavet ning tegeleks tehniliste küsimustega.