Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/03/12/3863087t1hf802.jpg)
Arvi Olkonen oli 1985. aastal parasjagu Pärnus sanatooriumis, kui tundis rinnaku kohal valu. Esialgu uuriti magu, aga kui selgus, et kõhuga on kõik korras, soovitas raviarst südant kontrollida. Tagasi koju Tartusse jõudnud, pöörduski ta seal südamearsti poole, kes pani diagnoosiks südamelihase põletiku.
Mees tänab senini õnne, et kohtas tänaval juhuslikult oma vana tuttavat professor Toomas Sullingut, kes ei uskunud pandud diagnoosi ja kutsus ta Tallinnasse täiendavale uuringule. Südame koormustest ei näidanud esialgu midagi, kuid hiljem haiglas südant sondeerinud tohter ütles: «Ärge ehmuge, aga teil hakkavad arterid umbe minema, tuleb kiiresti midagi ette võtta.» See tähendas juba infraktieelset seisundit.