Kasvatusteadlane Tamjärve Hispaania koolist: selline pehme õpe sobib vaid nooremale eale

Tiiu Kuurme Foto: Karin Klaus / Pärnu Postimees

Rocca al Mare Hispaania kooli õppemeetod sobib hästi noorematele lastele, kuid vanemate laste puhul tuleks üle minna siiski struktureeritumale õppele, et lapsed saaksid ettevalmistuse ühiskonna nõudmisteks, leiab kasvatusteadlane.

Sel sügisel avatud Rocca Al Mare Marbella koolis ei ole klasse ega tunde, erinevas vanuses lapsed tegutsevad teemade kaupa koos ja õpitegevused on püütud teha mänguliseks. Igal kuul esitatakse omandatud teadmisi näidendi vormis lapsevanematele, vahendas Kanal 2 saade Radar.

«See on ebatavaline meetod,» kommenteeris TLÜ kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme Postimehele.

«Praegu on tekkinud mitmeid kontseptsioone, mismoodi lapsi harida. Lugesin selle kooli kohta suure huviga, kuidas seal lapsepäraselt õpetatakse,» ütles ta. «Samas arvan, et see sobib rohkem varasemasse kooliaega, aga hiljem peaksid lapsed saama siiski kogemuse distsipliinist ja struktureeritud õppest.»

Ta selgitas, et koolil on oluline harjutada lastele struktureeritud mõtlemist, instruktsioonide järgimist, sest ülejäänud elus tuleb neid palju järgida. «Kui tulevad lillelapsed, kes on avatud, siirad, vabad, võivad neil hilisemas elus tekkida probleemid.»

«Eemalt vaadates tekkis tunne, et siin on suur vahe kooli mängulise keskkonna ja ühiskonna nõudmiste vahel.  See on väga tore eksperiment, inimlik moment kõvasti sees, aga edaspidi on vaja lastele harjutada ka norme, ettekirjutusi, võimule allumist – muidu ei pruugita seda hilisemas elus mõista.»

«Las proovivad, mis välja tuleb!» oli Kuurme selle kooli suhtes positiivne. «Reformpedagoogilisi koole tekkis 20. sajandi esimestel aastakümmetel mitu, need olid toonases kontekstis väga tavatud, üheski neist polnud numbrilist hindamist. Neist osa kadus, osa jäi ja arenes ülemaailmseteks süsteemideks, mis rikastavad praegugi riiklikke süsteeme. Nii et osa eksperimente tõestas end, et kui asja teha väga hästi ja targalt, võib see hakata toimima.»

Kuurme rõhutas, et hiljem laste üleminek tavasüsteemile ei peaks olema valuline, vaid sujuv. «Mitte nii, nagu meie lapsed õpivad kartma, alluma ja olema passiivsed. Nii ei saagi kodanikujulgust ja –teadvust tekkida, kui õpilane on kogu aeg maha surutud – see on teine äärmus.»

«Kooli ülesanne juhatada inimene sisse ühiskonda. Selle kooli lõpetajad ei saa ühiskonda teiseks teha, nad võivad tuua uusi impulsse ja muutusi kõige paremas mõttes, aga ühiskonda nad ei muuda,» selgitas Kuurme.

Tema hinnangul võiks tavakooli süsteemile üleminek alata lapse mõistlusliku mõtlemise tekkimise ajal, see tähendab umbes kolmanda-neljanda-viienda õppeaasta jooksul. «Kui laps ise tahab ennast ületada, areneda. Ta tahab tunnetada, et on miski, kus ta saab end proovile panna, edeneda. Kõik kogemused ei pea alati head olema, õpitakse ka seda, et on ka karme kogemuse. Kõik ei ole mõnus, pehme, ilus, vaid on väljakutseid elule, tuleb probleemolukordi lahendada.»

«See ei tähenda alistamist ja passiivsust, võimule allumist, aga teatud nõudlikkus peab seal olema, sul tulebki olla suurem kui sa oled. Testi, kui sitke ja vastupidav sa oled,» rääkis Kuurme.

«Me ei pea hoidma lapsi eemal kõigest halvast, sest me ei tea, kuhu maailm siirdub. Lastes peab tugevusvaru olema, kui tulevad kriisid ja riskid, siis peavad nad suutma taluda ka ebameeldivusi.»

Seda, kas ka mõnes Eesti koolis kasutatakse samasugust metoodikat nagu Rocca al Mare Hispaania koolis, Kuurme ei tea. Küll aga märkab ta oma üliõpilaste töid lugedes, et õppemetoodika ka Eesti koolides rikastub, lastega arvestatakse rohkem.

«Tean, et nii üks kui teine kool kasutab näiteks seikluspedagoogikat lastele tugevusvaru õpetamiseks ja enda proovile panekuks. Näiteks ööbimine lastega metsas sügisel või elu nädal aega ilma elektrita majapidamises, kus kõik tuleb ise endale teha,» lausus ta.

Kuurme rõhutas, et mida rohkem variatsioone hariduses, seda parem lastele. «Liigne ühekülgsus ükskõik mis suunas – liigse pehmuse ega ka liigse autoritaarsuse suunas – ei ole hea.»