Riigikontroll leiab, et kohalikud omavalitsused peaks innukamalt seisma igaühe õiguse eest pääseda mere, järvede või jõgede kallastele ning liikuda seal ning kandma hoolt, et looduses olevad viidad juhataksid liikumisvõimalused kätte kohalikke olusid mittetundvatele inimestele.
Riigikontroll: omavalitsused ei tegele piisavalt õigusega liikuda kallasrajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igameheõigus liikuda avalike veekogude ääres põrkub tihti erahuviga, mille tulemusel ei pääse inimesed teed mööda veekogu juurde või ei saa kaldal liikuda, sest see on omavoliliselt sulgetud või on paigutatud sinna tõkkeid. Appi peaks tulema kohalik omavalitsus, kes kogukonnaga peetud arutelude tulemusel peaks leidma teed ja rajad, mida mööda külastaja veekogu äärde pääseb, ning tegema järelevalvet, et maaomanik ei piiraks seal liikumist.
Riigikontroll auditeeris veekogude juurde pääsemist ja nende kaldal liikumise võimalusi 15 omavalitsuses, mille hulgas olid omavalitsused Eesti eri piirkondadest ja veekogud, mille kaldale pääsemiseks on suurem avalik huvi.
Auditist selgub, et valdaval osal kohalikest omavalitsustest puudub tahe teha oma territooriumil nõutud ulatuses järelevalvet ja viia rikkujate suhtes menetlusi läbi selliselt, nagu seaduses on ette nähtud. Kaks kolmandikku auditeeritutest ei olnud vaadeldud piirkondades liikumist piiravate maaomanike suhtes midagi ette võtnud, kuigi selleks oleks riigikontrolli veendumusel olnud piisavalt põhjust. Takistuseks ei ole mitte niivõrd menetluste keerukus kui omavalitsuse soovimatus kohaliku kogukonna liikmetega vastuollu astuda.
Alati ei pruugi kalda läheduses elutseva väiksema kogukonna huvid ühtida laiema avaliku huviga ning siin eelistavad kohalikud omavalitsused pigem lähtuda kaldaäärse kogukonna huvist. Lisaks tunnistasid omavalitsused, et neil on menetluste läbiviimiseks liiga vähe oskusi. Samuti loodavad omavalitsused sarnase järelevalvepädevusega Keskkonnainspektsiooni peale.
Auditis selgus aga, et kohtades, kus keskkonnainspektsioon oligi järelevalvet teinud, ei olnud paljudel juhtudel rikkumine lõpetatud. Üheks põhjuseks on see, et keskkonnainspektsioon ei tegele piisavalt järelkontrolliga. Ka ei toimi keskkonnainspektsiooni ja kohalike omavalitsuste koostöö. Kallasradadel toime pandud õigusrikkumiste menetlustest ja nende seisust teineteist ei teavitata.
Riigikontroll leidis ka, et enamikus vaadeldud piirkondades polnud ühtegi sellist veekogu äärde suunduvat teed, mis kuuluks tervenisti omavalitsusele. Eraomanikele kuuluva tee avalik kasutamine eeldab omavalitsuse ja omanike kokkulepet. Põhjused, et tee ei kuulu omavalitsusele, vaid mitmetele eraomanikele, ulatuvad paljuski tagasi aega, mil alustati Eesti Vabariigi taastamiseks vajalike maasuhete ümberkorraldamist. 1990. aastatel juhendas maareformi suunanud maa-amet kohalikke omavalitsusi maa tagastamise või erastamise käigus mõõtma väiksemaid teid eraomandisse minevate kinnistute koosseisu.
Maareformi valikutest tulenevalt on Eesti rannikualadel tekkinud olukord, kus enamik teid, mis praegu veekogude äärde viib, kuulub eraomandisse ja kaugeltki mitte kõik omanikud ei soovi tee avalikku kasutamist, kuna eelistavad privaatsust.
Riigikontroll soovitas kohalikel omavalitsustel pöörata senisest suuremat tähelepanu kallasradade ligipääsetavusele ja kasutada rohkem viitasid, et tähistada avalikke juurdepääse rannale ja kaldale ning parkimisvõimalusi. Samuti tuleks sõlmida piirkonna maaomanikega nõuetekohased teede kasutamise kokkulepped. Keskkonnainspektsioonil soovitas riigikontroll teha senisest enam koostööd kohalike omavalitsustega ja järelkontrolle rikkumiste lõpetamise üle.
Nii kohalikud omavalitsused kui ka keskkonnainspektsioon nõustusid riigikontrolli soovitustega ja lubasid neid edasise töö korraldamisel arvesse võtta.
Riigikontrolör Alar Karise sõnul saab riigikontroll igal suvel lugeda ajakirjandusest lugeda juhtumeid, kus keegi on mõnele veekogu äärde viivale teele omavoliliselt keelumärgi paigaldanud, tee tõkkepuuga sulgenud või muutnud mõne avaliku kaldapealse oma privaatrannaks.
«Ometi on võimalus mere, järvede või jõgede kaldale pääseda ning seal liikuda meie kõigi põhiõigus. Miks meil seda õigust tihti siiski realiseerida ei õnnestu?» küsis Karis.
Ta nentis, et ranna- ja kaldaäärsetel teedel põrkuvad avalikud ja erahuvid.
«Avalik huvi on inimeste soov jõuda kaldale või randa, olgu eesmärk siis suplemine, kalapüük või lihtsalt jalutuskäik mere ääres. Erahuvi on aga kohapeal elava maaomaniku soov kaitsta oma privaatsust. Siinkohal peaks appi tulema kohalik omavalitsus, kes kogukonnaga peetud arutelude tulemusel määrab ära teed ja rajad, mida mööda külastaja veekogu äärde pääseb ning millel liikumist ei tohi maaomanik piirata. Kaugemalt tulnud külastajale oleks seejuures abiks, kui need teed ja rajad oleks tähistatud näiteks infotahvlitel või viitadega ning oleks selge ka see, kas veekogu äärde pääseb jalgsi või sõidukiga ja kus on võimalus sõidukit teisi häirimata parkida. Loomulikult ei asenda aga sildid ja plakatid kõigi osapoolte head kodust kasvatust, mis muu hulgas tähendab, et liikumine eramaal ei tähenda tingimata tungimist kellegi hoovi,» lausus Karis.
Neid põhimõtteid jagasid auditi käigus ka auditeeritud omavalitsused ja keskkonnainspektsioon. Karis avaldas lootust, et nad võtavad juba lähiajal ette samme, et võimaldada kõigil peatselt oma põhiõigusi senisest paremini realiseerida ning kõikjal Eestis kohalikke elanikke häirimata soovitud rannale või kaldale jõuda ja seal liikuda.
Riigikontroll auditeeris 15 kohalikku omavalitsust - Alatskivi, Audru, Noarootsi, Sauga, Tähtvere, Vaivara, Haaslava, Keila, Kose, Mustjala, Otepää, Padise, Rannu ja Varbla valda ning Paldiski linna, millest igaühe territooriumil vaadeldi juurde- ja läbipääse ühes või mitmes piirkonnas.
Omavalitsuste tegevusele anti auditi tulemusel hinnang, mis hõlmas veekogudele juurde- ja sealsete läbipääsude planeerimist ning vastavate kokkulepete sõlmimist, samuti tegelemist kallasraja tõkestanud eraomanikega. Keskkonnainspektsioonile antud hinnang nimetatud piirkondi ei hõlmanud, vaid puudutas valimit inspektsiooni menetlustest, mis olid üle Eesti läbi viidud aastatel 2012–2014.