Õpilased hindavad kooli kempse hästi või halvasti käitudes

Masingu kooli mitu aastat kasutuses olnud poistetualett särab nagu prillikivi, kuigi koolis on ka probleemseid lapsi. Foto: Margus Ansu

Korralik ja puhas tualett on meil nüüd nii igapäevane asi, et sellest naljalt ei räägita, sest nii ju peabki olema. Aga kas meie elu on selle argise poole pealt ikka täiesti roosiline? On ja ei ole kah, selgub Tartu koolides.

Läinud nädalal võtsime ette ja käisime kahe päevaga läbi Tartu linnale kuuluva 17 kooli tualetid. Oli koole, kus neid näidati lahkelt, sest hiljuti remonditud klantsivates tualettides pole midagi häbeneda. Aga oli ka koole, kus võõraid parema meelega neisse kohtadesse ei lastaks.

«Selle koolimaja peaks normide järgi üldse kinni panema,» ägestus Reiniku gümnaasiumi direktor Toomas Samm Vanemuise 48 asuvast nooremate õpilaste koolimajast rääkides. «Ei mäletagi aega, kus seda maja oleks linna rahaga remonditud.»

Traat hoiab toru laes

Seda on näha. Ka tualettides. «Siin on kommunismiaeg ja natuke veel tagasi,» iseloomustas Toomas Samm poiste suuremat tualetti, mis lausa karjub remondi järele. Mõni vammi pärast krohvi maha ajav sein on kaetud OSB-plaadiga, paljud potid on remonditud.

Kooli oma rahaga ehitatud paar ühekohalist tualetti on palju viisakamad. Ehkki kool on ühekohalisi kempse ise juurde teinud, on tualette ligi 750 lapse kohta liiga vähe, algklasside lastel selles suures majas omaette kohakesi polegi. Ühes trepikojas on direktoril valmis vaadatud plats, kuhu saaks uued tualetid ehitada, aga nii suureks tööks on kooli rahakott liiga kõhnuke.

«Lõhkumist, lohakust ja kultuuritust on palju,» rääkis Toomas Samm päevinäinud koolimajas ringkäiku tehes. «Hommikul paneme tualetti rulli paberit, tunni pärast on see juba läinud – potis! Lõhutakse palju ja tüdrukud on suuremad lõhkujad kui poisid, sest neil on suurem karistamatuse tunne.» Peegleid pole selle maja üheski tualetis, kõik on ära varastatud.

Sel sügisel 30. aastapäeva tähistav kunstigümnaasium on oma rahaga tualette küll kohendanud, aga suurt efekti pole sellest saadud. «Selles majas võiks korraldada krohvijate, elektrikute ja sanitaartehnikute kutsevõistlused,» muigas kunstigümnaasiumi majandusjuhataja Marju Lossmann kibedalt.

Poiste tualettidest on juba ammu ära võetud pissuaarid, sest vesi ei jooksnud neile peale ja pissuaarid haisesid kohutavalt.

Mõnel kabiinil pole riivi või haaki, need lihtsalt lendavad uste eest minema. «Ükskord ostsime igasse tualetti peegli, aga kõik lõhuti ruttu ära,» rääkis Marju Lossmann. «Vedelseebi dosaatorid löödi kah alguses katki. Nüüd on neil juba teine ring.»

Koristajad teevad neis tualettides kõik, mis võimalik, aga on asju, mille vastu nad ei saa. Näiteks haisu levitavad vanad põrandad, kuhu aastakümnetega on üht-teist imbunud, või siis õpilaste komme, et tualetis ei lasta vett peale. Või siis vanad torud, mis on seintele ja lagedele inetud jäljed jätnud. Kunstigümnaasiumi ühes tualetis on vana kanalisatsioonitoru traadiga lakke kinnitatud, Raatuse gümnaasiumis toetub veetoru aga tellistele.  

Ka Descartes´i lütseumi majandusjuhataja Elve Kuusk ütles sissejuhatuseks, et midagi head pole neil näidata. Suurtes päevinäinud tualettides on põrandalt osa plaate kadunud, tüdrukute suure tualeti laest pudeneb värvi ja krohvi. «Poisid korraldavad ülemisel korrusel oma tualetis üleujutusi,» selgitas Elve Kuusk.

Veel kuuleme, et poisid korraldavad oma suures tualetis kaugele pissimise võistlusi ning löövad jalaga kempsupaberi hoidjad ja vedelseebi dosaatorid seinalt maha. Ka kõik tüdrukud pole inglid: nende suure tualeti lagi on täis pillutud märjaks tehtud tualettpaberi nutsakaid. Kui need laes ära kuivavad, saab neid alla vaid pahtlilabidaga.

Teistmoodi käitumine

Hoopis teisiti käituvad õpilased Descartes´i lütseumi oma rahaga paar aastat tagasi ehitatud kaheksas väga korralikus üksikus tualetis. Need on puhtad ja hästi hoitud. «Üksikud tualetid õigustavad end väga hästi, lapsed hoiavad neid,» märkis Elve Kuusk. Kool soovibki ehitada üksikud tualetid, projekt on tehtud, aga raha pole.

Kui tualetid on korda tehtud ja neid hoitakse korras, peavad ka õpilased end neis ruumides inimese moodi üleval, kinnitas Veeriku kooli majandusjuhataja Tiit Pärgmäe.

Tõepoolest, nii Veeriku koolis kui ka teistes kas rohkem või vähem remonditud tualettidega koolides oskavad õpilased kenadest kempsudest lugu pidada.

«Alguses küll mängiti tualettpaberiga, seda läks üsna palju, aga see läks üle,» ütles Tiit Pärgmäe. «Nüüd juhtub selliseid asju väga harva.»

Ka Masingu koolis juba kuus aastat kasutuses olnud tualetid näevad välja nagu uued. «Lõhkumisi tuleb ikka ette, oleme näiteks vedelseebi dosaatoreid välja vahetanud,» tunnistas Masingu kooli direktor Tiina Kallavus. «Aga me ei anna alla, paneme uued. Ka tualettpaber lihtsalt peab kogu aeg olemas olema. Vahepeal meil paberkäterätikuid küll napib, sest neid kulub palju ja on ju masu.»

Mis kempsupaberisse puutub, siis see oli läinud kolmapäeval ja neljapäeval kõigis Tartu koolides olemas, nagu ka prill-lauad ja võimalus käsi pesta. Aga minnes linna rahaga põhjalikult ja ilusti remonditud tualetist sellisesse tualetti, mille kool on oma napi rahaga üle vuntsinud, siis tekib küll küsimus, miks Tartu kõigil õpilastel pole võrdselt hea.

Arvamus