Selgusid kirjanikupalga saajad

Foto: Margus Ansu

Viis palgalist kirjanikku on Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste ja Tõnu Õnnepalu. «Valik on üsna esinduslik, nii žanri kui ka vanuse poolest,» nentis Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv.

Kangro tunnistas, et tal on segased tunded. «Olin vist viimane, kes selle avalduse saatis. Kõhklesin päris pikalt, sest ma ei tahtnud ahnepäitsina mõjuda. Ilmajääjaid on ju palju rohkem,» ütles Kangro.

Järgneva kahe aasta jooksul on Kangrol plaanis mitu teost. «On vähemalt kaks romaani mõõtu asja plaanis. Samuti mitu jutustuse mõõtu teksti, lisaks veel novellikogud ja luuletused sinna juurde. Tõlkeplaane on samuti.» Kangro ütles, et suur muutus lisaks igakuisele rahale on see, et varem maksis ta FIEna sotsiaalmaksu, kirjanikupalgale puhul makstakse see tema eest ära. «See on mugav minu jaoks.»

«Nüüd on võimalik keskenduda,» lausus Inderk Koff. «Arvan, et [kirjanikupalk] muudab [minu elus] küllaltki palju, sest nüüd on mul tõesti võimalus päriselt pühenduda ainult sellele, mida ma justkui tunnen, et tahaksin teha, ja ei pea rabelema paremale ja vasakule,» ütles Koff.

Tal on plaanis mitu tõlketööd. «Konkreetsematena tooksin välja Michel Houellebecqi «Platvormi» ja Emmanuel Carrère’i «Limonovi». Need on tõlkimisel esimesed sellised suuremad plaanid, mis ka juba töös on. Plaane on teisigi,» märkis Koff. «Tõenäoliselt ilmub luuleraamat aasta esimeses pooles ja mõned lasteraamatud on ka juba tegemisel.»

Kas Koff oleks need tööd ette võtnud ka ilma kirjanikupalgata? «Ei oleks. Kõigega ilmselt hakkama ei saaks. Neis plaanides on asju, mida olen juba aastaid edasi lükanud, kuna lihtsalt pole olnud võimalik keskenduda.»

Seni Loomingu peatoimetajana töötanud Mihkel Mutt paneb ameti maha ja kolmandaks ametiajaks ei kandideeri. «Kõigepealt teen valmis «Õhtumaa Eesti» II, millest mõned artiklid ja «Marginaalia» on veel puudu,» ütles Mutt ERRile oma loomingulisi plaane kommenteerides. «Paralleelselt sellega «käingi ringi» selle Euroopa-projektiga. Kas sellest tuleb traditsiooniline romaan või midagi muud, seda ei oska ma öelda. Vahel tunnen, et uued olud vajavad uutmoodi esitust, samas olen jällegi üht meelt Kunderaga, et romaan suudab kõike.»

Kirjanikupalgast kuuldes oli Tõnu Õnnepalu esimene mõte jaatav. «Ma ei jälginud selle ümber toimunud vaidlusi, kuid see negatiivne foon jõudis ka minuni ning seetõttu ma pisut ka kahtlesin, kas kandideerida,» tunnistas Prantsusmaal viibiv Õnnepalu.

«Kui mul poleks ühtegi asja pooleli, siis ma poleks julgenudki küsida, sest iial ei tea, kas tulemas on tühi aasta või ei, ning siis oleks olnud ebameeldiv. Aga mul on praegu pooleli üks suurem romaan, lisaks on veel mitmeid väiksemaid asju.»

Õnnepalu nendib, et seoses kirjanikupalgaga tema elus järsult midagi ei muutu. «Nüüd ei pea ma iseendale palka maksma ja sotsiaalmaksu. Natuke on lahedam rahaga, aga see on alati selline ebakindel asi, kord on raha ja kord pole. Ma ei tea, mis muidu oleks olnud, sest materiaalset kindlust poleks mul nendeks aastateks olnud. Siiamaani on olnud nii ja naa ning küll oleks saanud tulevikuski hakkama.»

Kirjanik tõdes, et kui ta tal ühtegi pooleli olevat ideed poleks, siis palga pärast oleks kindlasti raske kirjutada. «Sellele ma küll ei mõtle, et oleksin juba nagu ette makstud, sest ega see palk nii väga neist stipendiumitest ka ei erine. Katsun jääda ikka endiseks.»

Kirjanikupalga konkursile laekus 52 avaldust. Need vaatas läbi ja valis välja viiskirjanikupalga saajat komisjon kooseisus rahvusraamatukogu direktor Janne Andresoo, kirjanduse teabekeskuse juhataja Ilvi Liive, Eesti lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone, kirjastajate liidu juht Kaidi Urmet ning kirjanike liidust Karl Martin Sinijärv (esimees), Teet Kallas ja Märt Väljataga.

Loojapalga idee ja konkursi sellele kuulutasid 2. novembril välja kultuuriminister Indrek Saar, kunstnike liidu president Vano Allsalu ja Sinijärv. Kolme aasta jooksul viiele kirjanikule ja viiele kunstnikule makstava palga suurus on 1005 eurot kuus inimese kohta.

FAKTIKAST

Maarja Kangro (sündinud 20. detsembril 1973) on eesti kirjanik, tõlkija ja libretist.

Teoseid:

• «Kunstiteadlase jõulupuu» (luulekogu), Eesti Keele Sihtasutus, 2010

• «Dantelik auk» (novellid), Eesti Keele Sihtasutus, 2012

• «Must tomat» (luulekogu), Eesti Keele Sihtasutus, 2013

• «Hüppa tulle» (novellid), Nähtamatu Ahv, 2014

Indrek Koff (sündinud 4. märtsil 1975) on eesti tõlkija ja kirjanik.

Teoseid:

• «Asjaõigusest» (koos Jan Kausiga), Roheline Kuu, 2012

• «Kui ma oleksin vanaisa», Päike ja Pilv, 2013

• «Koju», Härra Tee & proua Kohvi, 2014

• «Kirju koer», Härra Tee & proua Kohvi, 2014

Mihkel Mutt (sündinud 18. veebruaril 1953) on eesti kirjanik, esseist, kriitik ja toimetaja.

Viimasel ajal ilmunud teoseid:

• «Mälestused I–VI» (2009–2011)

• «Kooparahvas läheb ajalukku» (romaan), Tallinn, 2013

• «Õhtumaa Eesti. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid», Tallinn, 2014

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Viimasel ajal ilmunud romaanid

• «Raadio», 2002

• «Paradiis», 2009

• «Mandala», 2012

Luulekogud

• «Enne heinaaega ja hiljem», 2005

• «Kevad ja suvi ja», 2009

• «Kuidas on elada», 2012

Jürgen Rooste (sündinud 31. juulil 1979) on eesti luuletaja.

Viimasel ajal ilmunud teoseid:

• «Laul jääkarudest» (2012, luulekogu)

• «Higgsi boson» (2012, luulekogu)

• «Kõik tänavanurkade muusikud» (2013, luulekogu)

• «Elutants» (2013, luulekogu, koos Doris Karevaga)

• «Suur sume, suur tume» (2014, luulekogu)