Õiguskantsler leiab raportis, et vangide lapsed on väga haavatavad ning peaksid olema suurema riigipoolse kaitse all, ning annab riigile hulga soovitusi, kuidas lihtsustada kinnipeetavate ja nende laste omavahelist suhtlust.
Õiguskantsler: vangide suhtlust oma lastega tuleb lihtsustada
Õiguskantsler nendib oma raportis ÜRO lapse õiguste konventsiooni täitmisest, et kinnipeetavate lapsed seisavad tihti silmitsi paljude väljakutsetega: stigma, tõrjutus, perekonna lagunemine, elukoha või kooli vahetamine, sissetuleku kaotus, vaesusse langemine jms. Vangistuses vanemaga lastel on ka suurem risk vaimse tervise probleemide, sh sõltuvushäirete tekkeks.
Nende riskide tõttu on suurem lapse antisotsiaalse ja kriminaalse käitumise tõenäosus. See kõik viitab selliste laste erilisele haavatavusele ja vajadusele riigipoolse kaitse järele. Riigi positiivsed meetmed ei saa aga olla proaktiivsed ilma, et riigil oleks ülevaade nendest lastest, kes abi ja kaitset vajavad, tõdes õiguskantsler.
Omamaks aimu, kui paljusid lapsi vanema vangistusega kaasnev võib puudutada, on vajalik vangistuses vanemaga laste kohta käiva info süstemaatiline kogumine (laste arv, vanus, asukoht jne) ja vastava statistika avaldamine, märgib õiguskantsler.
Rahapuudus või laste hirm
Lisaks küsimusele, mis saab vangistuses oleva vanema lapsest vanema vanglas viibimise ajal – kes hoolitseb, toetab ja kaitseb last, on oluliseks küsimuseks ka lapse ja vanema suhtlemisvõimalused sellel ajal.
Lapse ja vangistuses vanema suhtlemist võivad takistada mitmed faktorid. Näiteks võib selleks olla raha puudumine sh telefonikaardi, kirjatarvete või kirjamargi ostmiseks, vanglas toimuva kokkusaamise kulude katmiseks (transport, toit, hügieenitarbed) jne. Samuti võib takistuseks saada vanglas telefoni kasutamiseks või kokkusaamisteks ette nähtud aeg, näiteks kui laps on sel ajal koolis, hõivatud muude tegevustega, kokkusaamiste aeg on tööpäevadel või liiga vara hommikul jne.
Suhtluse takistuseks võib olla ka see, kui vanglas asub telefon ühiskasutatavas ruumis või televiisori vahetus läheduses.
Õiguskantsler leiab, et last võib eemale peletada ka kokkusaamiste ebasobiv keskkond vanglas. «Näiteks kui kokkusaamisel puuduvad vajalikud vahendid lapse ja vanema ühistegevuseks ja võimalused eraldamiseta kontaktiks.»
Samuti võib lapse ja vangistuses vanema kokkusaamine jääda ära põhjusel, et vanemale on kohaldatud distsiplinaarkaristusena kokkusaamise keeld. Laps võib negatiivselt tajuda kokkusaamisele eelnevaid protseduure (nt lahti riietamisega läbiotsimised võivad tunduda ebamugava, ebameeldiva ja alandavana) ning seetõttu mitte soovida vanglasse kokkusaamisele tulla. Lisaks võib probleemiks olla pädevate ametnike puudus, kes on läbinud vastava koolituse ja teavad, kuidas paremini ja sobivamalt vastu võtta, saata ja kohelda kokkusaamise ajal lapsi ja peresid.
«Ühtlasi tuleb lapse ja vanema vahelise suhtluse soodustamiseks arvestada laste ja noorte poolt kasutatavate ja harjumuspäraste suhtluskanalitega nagu e-maili saatmine, videokõnede tegemine jms,» leiab õiguskantsler.
Õiguskantsler soovitab, et riik peaks toetama vangistuses olevate vanemate ja nende laste vahelisi suhteid. Sealhulgas tuleks koguda süstemaatiliselt andmeid vangistuses vanemaga laste kohta; luua lapse ja vangistuses vanema kokkusaamiseks füüsiline keskkond, mis toetab kokkusaamist, sh võimaldada lapse ja vanema kokkusaamisi eraldamiseta ning luua võimalused lapse ja vanema ühistegevusteks vangla sise- ja välisruumides.
Veel tuleks riigil võtta kasutusele laste ja vanemate suhtluseks täiendavad suhtlemisvahendid, nt videokõnede pidamine jms. Lapsega kokkusaamise keelamist ei tohiks kasutada distsiplinaarkaristusena; laste läbiotsimisel peaks kasutama alternatiivseid vahendeid ja meetodeid, nt kompamisega läbiotsimist, inimeste ja asjade uurimiseks kasutusel olevaid skännereid, teenistuskoera jms ning teostada laste läbiotsimisi lahti riietamisega lähtudes rangelt proportsionaalsuse, legaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetest. Samuti tuleks koolitada vanglasse tulevate laste ja perekondadega tegelevaid ametnikke.