/nginx/o/2015/10/15/4595191t1h4d98.jpg)
Eurotoetused on aidanud oluliselt kaasa maakondade arengule ja võimaldanud teha investeeringuid, mida oma jõududega sellises tempos poleks teha suudetud. Siiski ilmneb, et need investeeringud ei ole toonud kaasa arenguerinevuste vähenemist, selgub täna esitletavast Praxise ja Centari mõjuanalüüsist.
Rahandusministeeriumi tellitud töö annab hinnangu perioodi 2007–2013 struktuurivahendite rakendamise mõju kohta riigi regionaalarengu eesmärkide saavutamisele.
Uuringust ilmneb, et enamiku eluvaldkondade puhul on toimunud märgatav areng. Suurim arenguhüpe on tehtud kiire interneti kättesaadavuses ja joogivee kvaliteedi tõstmises.
Maakondades anti keskmiselt kriitilisem hinnang teenuste nagu toidupoe või turu, pangateenuse ja postiteenuse, perearstiabi või alg- ja põhihariduse kättesaadavusele, kuna teenuste füüsiline võrk ongi hõrenenud, asendudes osaliselt e-teenustega.
Struktuurivahendeid ehk Euroopa Regionaalarengufondi, Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi toetusi kasutati eelmisel ELi eelarveperioodil Eestis kolm miljardit eurot. PRIA ehk ELi põllumajandus- ja maaelu toetuste maht ulatus veidi üle ühe miljardi euro. Toetusi kasutati seega umbes 2 300 eurot inimese kohta seitsme aasta jooksul. Struktuurivahendeid ühe elaniku kohta sai enim Järva maakond ja Tartu maakond, vähim Põlva maakond ja Jõgeva maakond.
Uuringu ühe autori, Praxise juhatuse liikme Katrin Pihori sõnul teeb muret asjaolu, et regionaalset mõju ei ole Eestis piisavalt eesmärgistatud, planeeritud ega seiratud. Pihori hinnangul ei ole selgelt määratletud, millistes valdkondades me taotleme regionaalsete erisuste vähendamist ja millistes arengueelduste väljaarendamist. «Igal valdkonnal, olgu see ettevõtluspoliitika, hariduspoliitika või sotsiaalpoliitika, olid seatud oma üleriigilised eesmärgid ja eraldatud raha nende elluviimiseks. Regionaalse mõõtme arvestamine ja valdkondade omavaheline koosmõju ja sünergia oleks vajanud suuremat tähelepanu,» selgitab Pihor.
Eesti on seadnud regionaalpoliitiliseks eesmärgiks, et rahvastik ja majandustegevus ei koonduks kõik Harjumaale, paraku ei ole seda protsessi toetusrahade abil õnnestunud tasakaalustada.
«Toetuste jagunemist suunasid ühelt poolt poliitilised või üleriiklikest vajadustest lähtuvad otsused, näiteks Järvamaal Mäo ristmiku ehitus,» selgitab töö teine autor Epp Kallaste uuringukeskusest Centar. «Teine osa toetuste jagunemisest tulenes kohaliku tasandi võimekusest ja otsustest toetusi taotleda,» sõnab Kallaste ja toob näiteks, et ettevõtluse valdkonnas ei seatud regionaalseid eesmärke, ettevõtluse toetuse taotlemine sõltus kohalike ettevõtete ja inimeste aktiivsusest. «Seega läkski rohkem toetuseid neisse maakondadesse, kus juba enne oli ettevõtlusaktiivsus kõrgem ja ettevõtteid rohkem,» lisab ekspert.
Seetõttu soovitavadki analüüsi autorid määratleda Eestis valdkondlikud regionaalarengu eesmärgid. «Näiteks võiks kehtestada igale maakonnale töökohtade loomise sihttaseme ja siduda maakonnale kasutada antav struktuuritoetuste maht eesmärgi täitmiseks kavandatud tegevustega. Nii saaks maakondades kasutada toetusraha just piirkonnale vajalike tegevuste elluviimiseks, samal ajal jagataks Eesti tulemusnäitajate täitmise kohustust ka kohaliku tasandiga,» põhjendab Pihor.
Uuringu tellija esindaja, Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna juhataja asetäitja Kadri Tali sõnul toob uuring selgesti välja, et kohalikel omavalitsustel aitasid struktuurifondide toetused lahendada elanike põhivajadustega seotud väljakutseid - teha suuri investeeringuid puhta joogivee, kaasaegse jäätmekorralduse, kiire interneti ning kvaliteetsete haridus- ja sotsiaalteenuste pakkumiseks.
Analüüsi autorite hinnangul peaks piirkondadel olema rohkem võimalusi kaasa rääkida toetusrahade kasutamisel, kuid selleks on hädavajalik mõtestada strateegilise planeerimise korraldus ja roll maakondades riigi strateegilise planeerimise protsessis. Praegu on maakonna arengustrateegiad üldsõnalised ja kohalikud omavalitsused on sageli raha taotlemisel omavahel konkurendid.
«Toetusrahade kasutamine tuleb siduda selgemalt piirkondlike vajadustega. Nii näiteks on mõnes maakonnas vaja toetada enam ettevõtete loomist, samas kui mõne teise puhul on vaja pigem panustada olemasolevate ettevõtete elujõulisuse tõstmisele. Üks piirkond vajab kergliiklusteed, teine aga keskusest läbiviiva maantee korrastamist. Mõnes piirkonnas tagab ühistranspordi parema toimimise raudteeliikluse arendamine, samas kui mõnes teises on vaja mõelda hõreasutusele sobiva ühistranspordilahenduse väljatöötamisele,» loetleb Pihor näiteid.