ZUGA-inimeseks võib saada igaüks

«Kohe näha, et vanad sõbrad»: Helen Reitsnik (vasakult), Kaja Kann, Tiina Mölder, Jarmo Karing ja Kalle Tikas. Foto: Peeter Langovits

Täna tuleb jälle kokku kollektiiv, kes avastas Ameerika aastaid enne seda, kui The New York Times kirjutas «Püha Tõnu kiusamisest» ja «Diskost ja tuumasõjast». Kes on esindanud Eestit lugematutel kultuuripäevadel, koguni EXPO maailmanäitusel, aga kellest endast kuigi palju teada ei ole – peale nime ZUGA Ühendatud Tantsijad, koltunud ajaleheväljalõigete ja selle, et Tallinnas sõidab siiani ringi rong, mis hüüab «zuga zuug zuh-zuh-zuh».

Kõik sai alguse ühest kaugest maast – ZUGA maast. Selleks nimetati umbes saja ruutkilomeetri suurust maa-ala kusagil Uuralite ja Läänemere vahel. ZUGA maalapi omapäraks oli eriline savi, mida ei pea kuumutama, lihtsalt tuleb voolida endale vajalik ese ja see ongi valmis. Sellel maal elasid inimesed, keda nimetati ZUGA-inimesteks ja kes nüüd on kolinud maailma eri paigusse.

Kui püüda zugalasi kirjeldada, siis on nad tavaliselt koledad, väikesed ja natuke kortsus. Nende silmades on tabamatu helk, mis on võimeline vaatama ammuste aegade taha. Tavaliselt nad kaugele ette ei näe. Vaatamata oma koledusele on nad aga väga head inimesed, neil on suur süda, kuhu mahub palju sisse. Värskeimad teooriad kõnelevad koguni sellest, et zugakas võib olla igaüks – see on inimese enda sügavalt isiklik otsus.

Maailm võttis zugakad vastu diametraalselt erinevalt.

«Kontseptuaalne, taotluslik naivism vaatab kolme küpse tantsija Kaja Kannu, Jarmo Karingu ja Tiina Möldri silmadest. Headus, püsiväärtused, lihtsus, pretensioonitus, olemise rõõm ja selle jagamine.» (Sirp, 2003.)
«Nende mängumõtetest ei teki midagi konstruktiivset. Ehitatakse koostisosi, mis viivad välja mitte kuhugi. (Braun­schweiger Zeitung, 2004.)
«Nauditavalt korrapäratu ja lõbus nagu argielu.» (The New York Times, 2004.)
«Miks peab näitama amatöörlikku teatrit eesti draama festivalil?» (Sirp, 2006.)

Kuidas võtsid aga maailma vastu zugakad ise, kelle esimene lavastus tuli välja juba 1998. aastal? (Hoiatus! Järgnev jutt ei ole neile, kes tahaksid, et kunst oleks suurem kui elu, vaatajast rääkimata.)

Tiit Tuumalu: Milliseid märksõnu te ise oma lavastuste kohta kasutaksite?
Kaja Kann: Kõik on õiged: naivism, lapsemeelsus, olemise rõõmus, süüdimatus... Oluline on see, et kõigi taga on improvisatsioon. Vähemalt alguses oli.

Jarmo Karing: Ajasime taga seda, et kõik ei pea olema fikseeritud. Et laval sündiv oleks elus. Natuke ootamatu. Ka endale huvitav.

Tiina Mölder: Ja et me ei teeskleks, vaid et see olekski päris. Nagu kontaktimprovisatsioonis, kus selleks, et partnerit tõugata või lükata, on vaja reaalselt teda puudutada. Mitte teeselda, et sa puudutad või et nii on lihtsalt ilus ja puhas. Kui me laval räägime, siis oleme proovinud ikka tekitada situatsiooni, et partner läheks veidi närvi ega oskaks ehk kohe vastatagi... Püüame teravad olla, et tekiks pärissituatsioon.

Kaja Kann: Aga võib-olla on põhjus, miks me teeme just nii, nagu teeme, selles, et me oleme lihtsalt halvad tantsijad...

Tiit Tuumalu: Nagu puujalad või? Ja teete sellest enesele trumbi?  
Kaja Kann: Me nagu ei tee midagi. Selles mõttes on see ka nagu päriselt. Me ei mõtle seda ette, me võime seda alles tagantjärele vaadata, et oi-oi, oleme, jah, puujalad. Tegemise hetkel me sellele ei mõtle, ei mõtle, et ei oska tantsida.

Tiina Mölder: Mina küll puujalg ei ole!

Tiit Tuumalu: Kui te alustasite, andis tantsus tooni Fine 5 – kui palju oli teis teadlikku soovi teistmoodi ujuda?  
Kaja Kann: Mina olin Fine 5is õpetaja – see oli mul üldse esimene kontakt tantsuga – ja mul tekkis ka vastupandamatu soov midagi teha. Paraku ma ei osanud nii ja nad ei võtnud mind kampa.

Jarmo Karing: Mingites asjades sa ju ikka tegid kaasa?

Kaja Kann: Nojah, aga see keha, mis mul on, ei sobinud neile. Mina ei ole nii sihvakas, ei saa nii pikki liine teha. Saame koos lavastust teha ainult siis, kui me vastandume. Mina aga ei tahtnud olla naljakas kõrvalseisja, kes annab teistele konteksti. Nii et tõuge on sealt jah.

Tiina Mölder: Tõuge on ikka see, et teha iseoma tantsu, mitte vastanduda.

Jarmo Karing: Mul koolis ikka natuke oli sellist teistmoodi tegemise soovi. Aga see võis tuleneda ka sellest, et ma ei osanud komponeerida tantsu nii, nagu standardid ette nägid.
 Tiina Mölder: Ju me otsisime seda, et tulemus oleks rohkem selline eluline. Nagu tänavavärk või nii...

Kaja Kann: Igatahes mitte kõrgkultuur, midagi peent, mis oleks presenteeritud nõnda, et jääks mulje hirmus tähtsast asjast. (Parandab.) Muidugi on see tähtis, aga et see ei oleks esimene asi, mis välja paistaks.

Tiit Tuumalu: Kas te mõtlesite sellise esteetika oma peaga välja või võtsite kusagilt ka eeskuju?
Kaja Kann: Ei, mina küll ei teadnud, mis mujal toimub.  

Jarmo Karing: Mina ka ei teadnud. Kui ma tudengina «X-generatsiooni» (1998) tegin, tekkis tunne, et nüüd on midagi täiesti uut sündinud. (Kõik naeravad.) Ülikooli videoteek polnud ka suurem asi.
Tiina Mölder: Mina käisin 1998. aastal Viinis festivali workshop’il, seal olid ühed iisraellased, ja nemad tegid tantsu elulistest liigutustest – sõtkumisest. «Linamängu» (1999) inspiratsioon sealt ongi pärit. See, et võid võtta nii tavalise asja nagu pesupesemine ja sellest tantsu teha.

Kaja Kann: Ma võin enda kohta ütelda, et ju ma olen ikka natuke rumal ka. Et see ei ole teadlik valik teha just selliseid lavastusi – ma ei jõua lihtsalt nii palju lugeda, juurelda filosoofiliste asjade üle...
Tiina Mölder: Naiivsus tuleb vist rumalusest jah.

Jarmo Karing: Mina küll nii ei arva. Ja rumalaks ennast ka ei pea. Mulle annab naiivsus võimaluse esitada olulisi küsimusi.

Tiit Tuumalu: Teie tantsu on nimetatud ka ebaprofessionaalseks, selle üle tuliselt vaieldudki.
Jarmo Karing: Kes ütles nii?

Kaja Kann: Me oleme nii lollid, et ei saa ise ka aru, et nii on öeldud... Tegelikult on kurb, et maailm nimetab asju õigeks ja valeks. Ma ei saa aru ja ei ole nõus sellega, et üks stiil, milles on kokku lepitud, on professionaalne, ja teine ei ole. See, et me oleme naiivsed ja lollid, teeme koledaid liigutusi ja oleme üldse ühed puujalad, ei tähenda professionaalsuse kontekstis mitte midagi. Tuleb vaadata konkreetset lavastust, kas sellest tuleb mõte välja...

Jarmo Karing: Võib-olla mõteldakse selle all, et seda, mida teeme meie, võib teha igaüks.
Kaja Kann: Muide, see on väga hea märksõna ka ZUGA kohta. Seda võib igaüks teha, järelikult on see igav.
Jarmo Karing: No tulge ja tehke siis.

Tiina Mölder: Eks meie lavastused natuke sellised olegi, et vaataja tuleks ilma eriliste ootusteta. Et tal ei oleks tantsuootust või... Küll võiks tal olla väike huumorimeel.
Kaja Kann: Mina küll nalja ei tee. See võib küll naljakas tunduda, aga spetsiaalselt ma seda ei tee. Me ei ole huumorikollektiiv.

Tiit Tuumalu: Mis on ZUGA sõnum?
Jarmo Karing: Minu jaoks on need kõik nagu maailmaparandamise lavastused. «Walking Home Solo» (2002) rääkis kodust, värske lavastus on nagu selle jätk: kodu, perekond, sõprus... Et nendest rääkides saab ise paremaks muutuda.
Kaja Kann: Iga inimene on väga tähtis. Iga loll mõte on väga tähtis. Ja iga puujalg on väga tähtis.
Tiina Mölder: Et väike võib olla olulisem kui suur.

Uuslavastus
«Kohe näha, et vanad sõbrad»
Esitajad Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Jarmo Karing ja Kalle Tikas
Täna, homme ja ülehomme
Tallinnas Kanuti Gildi saalis