Hedvig Maigre avameelselt Arteris: liigne luksus on olla loll

Kui Hedvig Maigre eelmise sajandi lõpul algaja modellina  Pariisi tööle sõitis, teadis ta kindlalt, et see jääb ainsaks korraks, sest modelliks ta küll ei hakka. Pealegi paelus ajakirjandus piigat rohkem. Elu läks aga teisiti. Kuidas ja miks, käis Arter Pariisis uurimas.

Seisan Pariisi südalinnas, Saint Martini kanali kaarsillal ja vaatan ootusärevalt ringi. Kuidas tunda moepealinna kirevas rahvarohkuses ära supermodell? Kõik möödujad on ilusad, mugavalt riides, nii mõnigi on kui moeajakirja kaanelt maha astunud, ent ükski neist ei meenuta oma näojoontelt naist, keda ootan. Tean vaid, et Eestist võrsunud supermodellide ladvikusse arvatud Hedvig Maigre on 180 cm pikkune ja roheliste silmadega klassikaline naisetüüp, kes on siin kuskil lastepargis koos oma 14-kuuse tütrekesega.

Kärude ja vankritega naisi on kaldapealne täis, kuid kellelgi neist pole seda modellide peamist välist tunnust – pikkade jalgade sirget moelavakõnnakut. Nii võtan julguse kokku ja helistan, et otse küsida: «Kuidas sa välja näed?»

«Mul on hall jakk ja lapsekäru,» vastab Diori moemaja ideaalmannekeenina (s.t tema kehamõõtude järgi valmisid kõik moemajas disainitud rõivaste lõiked – P.K.) töötanud Maigre lihtsalt.

Korraga seisamegi vastamisi ja suundume, nagu kõik väikeste lastega pariislased sel pärastlõunasel ajal, lasteparki.

Hedvig Maigre modellimõõdud on avalikud olnud juba enam kui 20 aastat ja andnud talle toidu, mida naine seni oma elus vaat et kõige olulisemaks peab. «Jah, mulle on tähtis, mida söön. Tütrelegi teen kõik võimalusel ikka ise,» kinnitab Maigre naerdes, tõstab tütre mänguaedikusse, astub graatsiliselt üle aia ning kükitab lapse kõrvale liivakooke tegema.

Pariisis on iga päev turupäev ning kaup on alati värske, lähedalt ja puhas. «Minu lemmikletid on need siin,» viitab noor ema mõni tund hiljem ökopoodide reale, kui me Maigre kodule lähima põiktänava melust läbi jalutame. Ta kirjeldab maitseid, nimetab parimaid juustusorte ja mind kummitab küsimus: ons töölepinguga kõhnaks määratud naise jaoks söök taak või ikkagi rõõm?

«Rõõm ikka, muidugi, ja kõik tervikuna: valida meeldib ja valmistada ka. Tütrele tegin püreed ka ise,» ütleb ta, viitamata kaloritele. Loeb ta neid? Kas kehakaal on talle peavalu valmistanud? Milline on üldse tippmodellist ema argipäev? Ja mida mõtleb modellimaailma mõistes vanaema staatusse tõusnud Maigre muutunud maailmast ning modellindusest laiemalt?

Veedame üheskoos hingedekuu esimese, veel suvesooja päeva nii turvalises Pariisis. Jalutame märkamatult kümneid kilomeetreid sajandeid kogenud linna tänavatel elu ja ilu üle arutledes. Aimamata, et kõigest kahe nädala pärast muutub osa sellest linnast (taas) jõhkra terrori näitelavaks.

Ent nagu ütlevad pariislased: «Elu tuleb isukalt süüa ja sellest mõnu tunda, kuniks on.»

HEDVIG MARIA MAIGRE

• sündinud 28. veebruaril 1979

• tippmodelli karjäär algas 20 aastat tagasi

• õppis Pariisis filmirežissööriks

• mingil eluperioodil luges Tõnu Õnnepalu luuletusi ja talle meeldisid üle kõige ekspressionist Egon Schiele maalid

• modelli CV järgi pruunid juuksed, rohelised silmad, pikkus 180,5 cm, rõivasuurus 34, kinganumber 41, strateegilised mõõdud: 81/58,5/86,5

• vabaabielus, pisitütre ema

Foto: Mihkel Maripuu

Sind on huvitav vaadata, kui siin pargis teiste vanemate ja lastega kõnelemiseks eesti keele pealt prantsuse keelele üle lähed. Muutub nii su hääl kui ka hoiak. Kas muide vastab tõele, et prantslased ei reageeri põhimõtteliselt, kui neilt midagi inglise keeles küsida, sest suurriigile kohaselt eeldatakse nende keele oskamist?

See on legend, vähemalt mina arvan nii. Elasin tükk aega siin ilma, et ma oleksin prantsuse keelt rääkinud. Mul lihtsalt ei läinud siin seda keelt vaja, ehkki olin Eestis ju isegi õppinud. Aga moes ei räägita prantsuse keelt, kõik käib inglise keeles. Isegi Prantuse moemajade eesotsas on suuremalt jaolt inglise keelt kõnelevad inimesed. Nii saingi kaua ilma hakkama. Kui ma aga prantsuse keelt rääkima hakkasin, muutus linn kohe minu jaoks suuremaks.

Sul on imearmas tütreke. Mida tema su jaoks siin muutnud on?

Niina muutis selle linna ja maa laiemalt minu jaoks senisest suuremaks. Ausalt. Viimane uuendus on väikesed lasteraamatukesed, avastan otseses mõttes siinset kultuuri nüüd teistmoodi. Näiteks ei teadnud ma varem üldse, kus siin lastepargid asuvad ja et neis käib selline melu. Nüüd aga käime tütrega kord päevas päris pargis, ülejäänud aja saab ta olla päevahoius ning seal aias mängida.

Aga emana veedaksin meelsasti hoopis rohkem aega Eestis. Kas või seetõttu, et Eestis on väikelastele palju rohkem mõeldud kui siin, mähkimiskohtadest alates.

Olen õppinud selgeks ka mitu prantsuse lastelaulukest, et lapsele laulda. Ehkki muidu räägin mina Niinaga eesti keeles ja isa prantsuse keeles. Tüdruk ise räägib meile vastu «niinat». Nende laulude puhul aga hämmastasid mind sõnad. Näiteks: kirp ja täi mängisid kaarte, täi kaotas ja murdis vihas kirbu kaela. Siis aga hakkas nutma ja palus andestust, kirp saigi imekombel terveks ning andis sõbrale andeks. Muide, prantslane ütleb kallimale «kirbuke», see on siin hellitusnimi.

Korraga hakkab Hedvig naerma: «Ta kõnnib nagu zombi, kuidas laps üldse niimoodi püsti püsib.» Hetk hiljem ampsab laps isetehtud liivakooki, ema jälgib vaikselt. Niina pistab liiva suhu ja sülitab siis rahulikult välja. «Oli ju vastik,» naerab Hedvig ja lisab, et mõnda asja peab inimene ikka ise ja algusest peale proovima, et uskuma jääda.

Kas on midagi, mida sa ise algusest peale teadnud oled?

Kui lapsest rääkida, siis Niina nimi oli algusest peale mulle teada. Niina Ella sai oma nime kahe lauljatari, Nina Simoni ja Ella Fitzgeraldi järgi. Ja muide, see nimi tuli meil mehega pähe, kui kuulasime Paavo Järvi dirigeeritud kontserti siin Pariisis.

Minu enda ema on mulle rääkinud, et olin kaheaastaseks saamiseni imehea laps, siis aga löönud äkki karakter välja, olin kui ära vahetatud. Ju sain siis kaheaastaselt midagi teada. Midagi, mille olen unustanud. Samas ütles mu õde, kes on kolme lapse ema, et meie lapsed saavad olema paremad kui meie ise. Nüüd mõtlen, et kuidas põrgu päralt see võimalik saab olla. Ja miks nad peaksidki?!

Hedvig ja 14-kuune Niina oma igapäevasel jalutuskäigul Pariisi kesklinna lastepargis. Foto: Mihkel Maripuu

Meid sinuga õpetati kunagi ka teietama. Intervjuud kokku leppides teietasimegi, kuid siis pakkusid, et võime eestlase kombel sina peale üle minna. Kuidas teietamisega Prantsusmaal lood on?

Levinum on see siin kindlasti kui Eestis. Saiapoeski, kus ju nähakse üksteist väga tihti, öeldakse omavahel teie, ei mingit sinatamist. Tegelikult on see ju ilus!

Nooremana oli mul noormees, kes isegi oma vanemaid teietas. Mulle oli see võõras ja ma ei suutnud alguses üldse uskuda, kuidas võiks nende suhe sellise sõnadistantsiga lähedane olla. Kuid neil tõesti oli väga ühtehoidev perekond. Teietamine on siin lihtsalt austuse märk, ei mingit barjääri.

Mida sa oma tänasest kodulinnast laiemalt arvad?

See on hea koht elamiseks, kõik on olemas ja endiselt eraldi poekestes, selles on oma võlu. Ja näiteks ka see, et on veel kingsepatöökojad. New Yorgis inimesed ei paranda enam oma kingi, nii palju kui seal elatud elust mäletan. Mina käin parandamas, sest mulle meeldib kanda häid kingi võimalikult kaua.

Kuna tulen moest, siis tean, mis on kvaliteediga ja mis mitte. Pärast seda, kui pikalt Diori moemajas töötasin, nägin ära, mis istub hästi ehk et kas lõige on hea või on see sinu keha jaoks valesti tehtud. Sama lugu on jalanõudega. Iseenesest ju ei püsi miski koos, kõige eest tuleb hoolitseda.

Aga emana veedaksin meelsasti hoopis rohkem aega Eestis. Kas või seetõttu, et Eestis on väikelastele palju rohkem mõeldud kui siin, mähkimiskohtadest alates.

Kui sa käid selles linnas, kas kerkivad su silme ette kunagi õpitud märksõnad nagu giljotiin, kankaan, kuldaeg...?

Vaat need ei ole kunagi pähe tulnud. Ka ei tähenda Pariis minu jaoks turistidele olulisi sihtkohti. Aga jah, tean loomulikult linna ajalugu, ja kui kunsti õppisin, oli väga hea käia lähedal muuseumides inspiratsiooni kogumas.

Ilusaid kohti on teisigi, näiteks Rodini muuseumi aias olen teinud mitmeid moeetendusi, aga ka niisama käinud. Muide, seal on väga tore kohvik. Üldse soovitaksin siin kuhugi kiiruga minemise asemel pigem kohvikus istuda ja lihtsalt inimesi jälgida.

Kui me New Yorgis koos tööd tegime, siis läksime ühel õhtul poodi ja ostsime malelaua, et kunagi õpitud malemäng meelde tuletada. Nüüd mängib Carmen juba paremini kui mina…

Mu vaieldamatu lemmikkoht siin linnas on Louvre’i muuseumi eesõu, see ruudukujuline plats [Cour Carrée], kus tegelikult ei ole mitte midagi muud kui ümmargune purskkaev, mis talvel isegi ei tööta. Aga see on müstiline koht – kui graafilist disaini õppisin, käisin iga päev seal, istusin jõepoolses nurgas ja lihtsalt lasin kõigel enesest läbi voolata. Teinekord jäin seetõttu peaaegu hiljaks. Nüüd käin seal Niinaga. Lihtsalt et ta näeks ja tajuks.

Pariisi kuulsaimale kalmistule on maetud ka üks eestlasest kunstnik. Kas Wiiralt on siin linnas tuntud?

Ei usu. Paavo Järvi küll, tuntuim eestlane siin vist isegi. Arvo Pärt muidugi ka!

Kuulsuse mõõdupuuks võib ju pidada teatud ajakirjade kaanefotosid või suuremates lehtedes ilmunud intervjuusid. Mäletan selgelt seda uhkusetunnet, kui leidsin Paavo intervjuud La Monde ja La Figaro esikülgedelt. Või need suured kontserdiplakatid linna peal. Kohtusime Paavoga Carmen Kassi kaudu, Paavo on üliarmas inimene.

Mllised on su suhted Carmen Kassiga?

Usun, et võin öelda küll, et me oleme lähedased sõbrad. Konkurendid pole me teineteisele kunagi olnud. Alustasime üsna ühel ajal Balti rõivamessilt, seejärel läks Carmen Milanosse ja mina tulin Pariisi, sest meid leidnud agendid tulid eri riikidest.

Kui me mingil ajal New Yorgis koos tööd tegime ja elasime, siis läksime ühel õhtul poodi ja ostsime malelaua, et kunagi õpitud malemäng meelde tuletada. Nüüd mängib Carmen juba paremini kui mina… (Naerab.) Carmen on üks väga nutikas tüdruk, kes on elus palju julgeid pöördeid teinud.

Nüüd olete kõik Pariisis – miks sina siia kolisid?

Mul tõesti oli valida, kuhu lõpuks elama kolin, kaalusin ka Londonit. Lõpuks valisin siiski Pariisi, sest siin saad rahus kesklinnas elada ja see oli igapidi mugavam, väiksem ja odavamgi kui London, ent enam neil linnadel vahet pole. New Yorki poleks ma aga mingil juhul tahtnud jääda. Lisaks Pariisile meeldib mulle Rooma. Üks esimesi kordi, kui ma modellimise lõpetasin – olen seda tegelikult juba mitu korda teinud – ja Pariisi tagasi tulin, ehmatas see linn mind oma tumedusega ära. Kõik tundus kuidagi kurb. Õnneks läks see varsti üle.  Ja kui siis siin õppima läksin, mõtlesin, et kas saan kord ala vahetades üldse Pariisis hakkama. Kuid vastust ei tea ma seniajani, sest olen režissööritöö kõrvalt ju jätkuvalt moemaailmaga seotud.

Su moetausta tõttu olin enne meie kohtumist täitsa paanikas, mõeldes, et kas mu riided  on ikka piisavalt esinduslikud. Oleme ju nii varmad inimesi välimuse järgi hindama. Kui palju sina inimese välimusele tähelepanu pöörad?

Arvan, et moeinimesed on kõik parajad esteedinärakad (naerab heatahtlikult), ja no nii olen mina ka omamoodi maniakk. Aga inimesi ma välimuse järgi kindlasti ei hinda.

Olen pigem tundlik ilusate asjade suhtes, muidu poleks ma pildi, video ja filmiga süvitsi edasi tegelenud. Ja kui oled kord tundlik, siis sa ei vaata üht osa kellestki, vaid ikka tervikut, ja ilus inimene on ju tervik. Ma vaatan meeleldi ilusaid naisi.

Hedvig tööl ehk kaader dokumentaalfimist «Dior ja mina», mis linastus ka läinudaastasel PÖFFil. Foto: kaader filmist Foto: Kaader filmist

Mis on ilu su jaoks?

Maitsekus. Sa ju vaatad tervikut – hoiakust riietumiseni. Ja kui näed selles mõttes ilusat naist, võid kindel olla, et ta oskab end ka väljendada. Tõeliselt ilusa inimesega on hea vestelda.

Laiemas mõistes on see, mida me hetkel ilusaks peame, aga oma ajastu kapriis, ka massipsühhoos, kui vaadata instagrammijate populaarsust.

Kas sa ennast pead ilusaks?

Ise näed enda puhul ju ikka vigu ja no kasvõi mu keha... Ma ei pea end üldse nii peenikeseks, nagu teised arvavad. Usun, et oma näo ja välimusega harjub inimene aja jooksul ära või teeb lihtsalt vaherahu. Mul on see periood elus kätte jõudnud nüüd ehk et olen kuidas olen. Kuigi sporti peaks vahel tegema rohkem, jalutuskäikudest jõekaldal üksi ei piisa. Ent need kõndimised teevad meeled ilusaks.

Saad sa nüüdseks aru sellest ilust, mida sinu kui modelli puhul on otsitud?

Oi, see on huvitav küsimus.

Klassikalist ehk... Mõistan, kuidas mind modellimaailmas nähakse. Saan aru, kuhu kategooriasse mind paigutatakse ja millistele disaineritele meeldin. Näiteks ei ole ma eales olnud seksikas tšikk, kes võiks olla Gucci jt nägu. Olen alati olnud klassikaline ehk Armani ja Chaneli modell.

Ja snoob olen ma olnud.  Tallinna 21. keskkoolist teismelisena esimest korda maailma tulles olin ikka totaalne teismeline. Kui pärast Jaapani moeetendusi ja järjekordset Pariisi-tuuri lõpuks New Yorki jõudsin, ei talunud ma, kuidas nad inglise keelt rääkisid. Minu arust ei osanud nad seda üldse ja rääkisid halvemini kui mina. Sel perioodil tahtsin minna veel ajakirjandust õppima, kuid leidsin, et see keskkond ei soosi mu sõnavara kasvamist.

Üleüldse olin ma 16-aastasena endast maru heal arvamusel. Mitte kunagi hiljem pole ma enesest nii hästi mõelnud. Vanusega rahuneb inimene ju maha ja pole enam peps.

Olid erandlik juhtum ka seetõttu, et tegelikult ei soovinud sa üldse modelliks saadagi. Ehkki sinus nähti seda miskit...

Arvan, et moeinimesed on kõik parajad esteedinärakad, ja no nii olen mina ka omamoodi maniakk.

Klišee tõesti, aga jah, ma ei tahtnud modell olla, ja kui olin esimese tiiru selles maailmas teinud, teatasin, et ei lähe iial enam Pariisi. Siis aga käisime tüdrukutega tööl Tokyos, kus tegin muide sama, mida nüüd aastad hiljem Dioris ehk olin Comme des Garçon’i fittingmodel  ja sealt sain nii-öelda maitse kätte.

Kui aga 23-aastasena hakkasin Pariisis graafilist disaini õppima ja tundsin suurt uhkust, et olen tudeng, põdesin samas jubedalt, et olen modellitööd teinud. Olin veendunud, et sellele rajale ma enam iial ei astu. Aga modellindus on nagu laulus «Hotel California»: you can check out any time you like, but you can never leave. Ehk et sa võid ju öelda küll, et lähed, aga lahkuda ei suuda, sest miski hoiab kinni. Nüüd, 36-aastasena, olen ma endiselt modell. Nii tulebki vahel endale käsi õlale panna ja öelda, et «kuule, saa nüüd oma kompleksist üle!».

Mille pärast sul täpsemalt häbi on?

Võib-olla selle [töö] kerguse ja lihtsuse pärast. Võrreldes päris-ametitega, kus inimestel on vaja rohkem kui lihtsalt kleenuke olla. Või siis uhkuse pärast...?

Vahetult enne emaks saamist olid Diori ideaalmannekeen ning su ainus ülesanne oli määratud proportsioonides püsida. On see tõesti siis nii lihtne töö?

Eks seal oli füüsiliselt valusaid hetki korsettidega ja kontsadest «täiesti läbi jalgu», aga tagasi vaadates oli väga lahe Diori stuudios päev läbi maast laeni peeglitega ruumides kõige kaunimates kleitides ringi marssida. Jah, see oli mõnus töö. Üks mõnusamaid, mida teinud olen.

Mida sa kaloritest tead?

Ma tõesti ei teagi midagi. (Naerab.) Põhitõdesid tänaseks muidugi tean, kuid neistki kuulsin alles 27-aastaselt, a la rasvad ja suhkur ei ole head koos süüa või et friikartulid on kõige hullem, mida üldse süüa. Elu on lasknud mul eirata kõiki neid jamasid, peaksin kord küünla selle eest kirikusse panema.

Kuidas sa suhtud korpulentsetesse?

Hoh, näe, Niinal on paksud põsed – mina sünnitasin ilusa peenikese lapse, ja siis, kuu aega hiljem olid tal suured paksud põsed ja kolmekordne lõug. Mõtlesin, et peaksin teda vähem söötma! (Naerab nakatavalt.) Aga vastates küsimusele: suhtun samamoodi nagu peenikestesse.  

On sul üldse kombeks olnud inimesi lahterdada või valida millegi alusel?

Tegelikult vist valingi, südamlikkuse järgi.

Kuid kunagi, tuleb tunnistada, eelistasin inimesi ametite järgi. Ja ühel perioodil elus ei pidanud ma näiteks juriste üldse inimesteks. Õnneks läks see periood üle.

Räägi oma tänasest tööst.

Praegu töötan belglannast disaineri Veronique Leroy juures. Ka tema on tänaseks ema ja üks väheseid naisi sel alal, seetõttu tunnen, et ta mõistab mind ja mul on omamoodi turvalisem kui oleks olnud Diori-suuruses moemajas. Seal tekitaks kohale ilmumata jätmine  suure jama, sest 20 inimest on ju ootamas. Näiteks fotosessiooni päeval sattus mul kord lapsehoidja autoavariisse. See on jube vastutustundestress.

Töises plaanis jätkan ka õpitud erialal ning üritan aru saada,  kas ja kuidas filmiga jätkata, sest mulle meeldib lühivorm, aga olen pettunud, et moeklipid on kuidagi tühjad. Ja isegi kui nad on ilusad, siis [klientide] hirm midagigi väljendada muutub tüütuks. Selles osas olen nüüd natuke plindris.

Dokumentaalfim «Dior ja mina»

Film esilinastus 2014 aastal ning samal aastal näidati seda ka meie festivalil PÖFF. Tänaseks on film kogunud populaarsust ja auhindu väga paljudel festivalidel üle maailma.

Mida sa meelsasti kannad? Kas sulle on oluline, et rõivas oleks disainerrõivas ja ainueksemplar?

Ei, ei ole. Loeb vaid, et oleks hea lõige ja mõnus materjal. Kvaliteedi määrab õmblus ja istuvus.

Olulised on ka värvid, ning mulle meeldivad nad koos. Üks toon või värv pole eraldi olulised olnud. Ehkki viimasel ajal kannan palju musta või tumesinist. Ent enamasti eelistan vintage riideid ja need ongi paratamatult rikkalike värvidega.

Samuti eelistan kanda kleite rohkem kui pükse. Näiteks kui rase olin, siis kandsin suhteliselt ümber riideid, sest rasedakõht on ju ilus vorm. Ja mulle tundus, et laiad riided kukkusid kui kott selga ja tapsid kauni vormi.

Eraelus ei pane ma selga näiteks mini. Kõik kleidid-seelikud on mul ülepõlve ja see ei sõltu moest. Tean lihtsalt, mis mulle sobib.

Täna oled sa hallis, on see moevärvi?

Hall vist on jah, ma isegi ei tea. Täna valisin, nii nagu enamasti, riided, milles end mugavalt tunnen. Näiteks need püksid on vist aastat 2005, ma täpselt isegi ei mäleta. Tegelikult ei ole ma suur ostleja ega mäletagi, millal viimati endale midagi ostsin. Eriti nüüd, kui on laps kasvamas, tema on ikka eelisjärjekorras.

Kui sa oleksid teadnud, kuhu sa tänaseks välja jõuad, kas oleksid siis teismelisena vähem torisenud ja valinud teisiti, kui trotsis valisid?

Ehk oleksin suu rohkem kinni hoidnud. Modellina olnuksin niimoodi professionaalsem.

Ehk oleksin ka oma teenitud raha targemini paigutanud. Toona ei osanud ma üldse niimoodi mõelda. Samas ei ole raha minu jaoks kunagi mingi mõõdupuu ka olnud.

Üleüldse olin ma 16-aastasena endast maru heal arvamusel. Mitte kunagi hiljem pole ma enesest nii hästi mõelnud. Vanusega rahuneb inimene ju maha ja pole enam peps.

Ühe asja ehk teeksin teisiti: tolle aja kohta oleksin võinud alustada hiljem, sest nägin ikka liiga noor välja, kui läksin päriselt n-ö karjääri tegema, ehkki hakkasin 17 saama. Vabalt oleks võinud veel aasta-poolteist oodata, siis oleks minus rohkem küpsust olnud. Mingit kiiret ju polnud, ent näen neil algusaja piltidel välja nagu 13-aastane. Õnneks on mul elus mitmes mõttes lihtsalt vedanud, jamasid pole sel teel olnud.

Kaalu, tervise ja muu määravaga sul probleeme polnud, kuid kui tõsised need toitumis- ja kaalumured ning nõuded sellel alal on?

Alustame sellest, et meie nägime välja nö normaalpeenikesed. Tänapäeva tüdrukud on aga veel kõhnemad ja veel nooremad. Sattusin just sirvima laste Vouge’i ja muigasin, et enam polegi vahet täiskasvanute Vogue’iga. Või äkki ongi alati nii olnud, olen lihtsalt ise vanemaks saanud?

Samas aga tahetakse seniajani minu põlvkonna tüdrukuid, ju siis on naiselikkus ja naiseks olemine sedavõrd oluline. Õnneks oleme nii hästi vananenud, et 35-36aastased võivad veel sel alal olla.

Buliimiat ja anoreksiat ma kõigi nende aastate jooksul lähedalt näinud ei ole. Nii ei seosta ma seda otseselt meie töög, pigem konkreetsete inimestega, kes pole isegi moes töötanud või modellindusega kokku puutunud, kellel aga võivad selle haiguse (anoreksia) taustal olla hoopis muud kui teadlikult kõhnumise soovid. Näiteks perekondlikud probleemid ehk et sellega elatakse hoopis midagi muud välja.

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kaameraga suhtlemises oled sa osav, nüüd oled režissöörina sagedasti ka kaamera taga. Kummal pool olijast sõltub hea foto?

Mulle on alati show`d rohkem meeldinud kui poseerimised. Samas olen kõike seda teinud 20 aastat – ju siis on nii, et olen harjunud tegema seda, mida vaja ehk oma tööd. Samas mul ei ole iial olnud modelli iseloomu ehk soovi ennast näidata. Tänaseks olengi seetõttu ka kaamera taga, seal tunnen end palju mõnusamalt.

Režissöörina ütlen, et kõige rohkem loeb juhendamine. Igaühest võib teha hea foto, loeb see, kuidas tüdruk liigub ja oma liigutusi kontrollida suudab. Ent selle õpib ehk ajapikku ära. Vaadates oma pilte ja kuulates hoolega, mida sulle sessioonil öeldakse. Loomulik on ka, et nooremana on lambanägu lihtsam tekkima. Kogemust on vaja, siis tuleb tajumine ja õnnestumised. Ent alguses määrab olemus palju. Parim foto sünnib, kui oled enesest teadlik, kuid mitte liigselt.

Legendiga alustasime, lõpetame ka: mida arvad sa ütlemisest, et modellid ongi vaid ilusad ehk pikad jalad ja lühike aru?

Ma ei usu, et ilu ja aju vääriti vastandamine tänaseid modelle saadab, sest tänapäeva tüdrukud on tõelised ärinaised oma like’ide kogumikega sotsiaalmeedia eri kanalites. See vähendab agentuuride tähtsust ja tõstab tüdrukute vastutustunnet. See on selline darwinistlik arenemine vajaduse sunnil. Usun, et konkurentsi on modellide rohkuse tõttu tänapäeval rohkem ja karjäärid seepärast lühemad, sealt siis see vajadus.

Tegelikult on loll olla liigne luksus. Ehkki see paistab moes olevat, sest õppimiseks pole otsest vajadust. Ja nagu öeldakse: issanda loomaaed on rikkalik.

Modellindusega on aga nii, et me võime ju kritiseerida, aga see ala avardab meeletult silmaringi, annab teadmisi ja toob uusi inimesi su teele. Mis selles kõiges siis kokkuvõttes halba on?

Pariisi uus hingamine

Praegu tunnen, et olen Pariisis ettevaatlikum – nagu paljud pariislased. Minu meelest on absurdne öelda, et me ei karda, kui tegelikult kardad ikka küll. Mitte paaniliselt muidugi, ma pole seda tüüpi. Aga mõtlen siiski läbi, kuidas ja kuhu lähen või kus istun. Või siis jätan nimme mõtlemata. Muidu olen täheldanud, et tänavad on õhtuti varem vaiksed ja minu kodukvartalis (Hedvig Maigre elab Louvre’i lossi vahetus läheduses – P. K.) räägivad pisitoidupoodide pidajad, et inimesed teevad rohkem ise õhtusööki ja kogunevad sõpradega kodudes, mitte enam restoranides. Kokkuhoidmist on vast ka ehk rohkem, nagu ikka kriiside ja hirmude ajal. Eks see ole igal pool niimoodi.

Maailmas tervikuna... ma arvan, et inimesed, kes end viimase aja sündmustest puudutatuna tunnevad, teavad ka, et kusagil ei saa ennast turvaliselt tunda ja ükskõik kes võib olla ISISe sihtmärk.

Kes võib saada modelliks

Noorte pealekasv on olnud nii tugev, et mina olen juba vanaemake nendega võrreldes. Läksin kunstikolledžisse, kui praegused modellid sündisid – nii 15 aastat tagasi. Sünniaastaid vaadates saad vahest aru. Vanana tunnen end pigem siis, kui šõusid teen. Näiteks viimaseid Diori omi tehes olin 34-aastane ehk ainus selles vanuses modell. Õnneks pole keegi mulle kunagi vanust ette heitnud.

Praegu on mõnes mõttes raskem modell olla, sest sa pead end rohkem ise müüma – Instagrami uuendama ja pidevalt pildil olema. Carmen Kassi ja minu ajal oli olukord teine: klient valis meid, meie olime, nagu olime. Meid valiti keha ja tüübi järgi, pisut mängis rolli ka eelnev populaarsus ja see, kellega on lihtsam töötada.

Kui kellelgi on aga tõesti soov modellimaailmaga kokku puutuda, siis otsige üles Eesti agentuurid ja kuulake, mida teile seal öeldakse. Mina usaldan näiteks Margit Jõggerit, temaga kunagi alustasin ja olen seniajani tema nimekirjas. Tal olid juba siis laialdased kogemused, sest ka agendid õpivad tüdrukute kaudu ja saavad aimu, kuidas n-ö teisel pool piiri kogu tegevus käib.

Miks luuakse kõrgmoodi haruldasele kehatüübile

Arvan, et see, et tüdrukud lähevad üha nooremaks, on 21. sajandi moekapriis ja iga modellipõlvkonnaga üha ekstreemsemaks aetud. 80ndatel olid tüdrukud saledad, aga mitte kondised. 18–20aastased, mitte puberteedieelsed. 90ndatel alustati 16–17aastasena, Kate Mossi kombel 14aastaseid oli vähe, eriti kui võrrelda praeguse ajaga. Nii et iga kümnendiga sammuke rohkem hulluse poole.

Kleenukese seljas n-ö ripuvad riided paremini, aga ülehinnatud riided tuleb ju ihaldusväärseks teha. Ja eks mood ole oma ajastu kapriis või siis unistus. Keegi ei ihalda ju olla koledam või küürakam. Iseasi, kui kaugele unistuse või kapriisi nimel minnakse. Sama hea oleks küsida, miks mõni rahvus kummardas väikseid kängitsetud jalgu.

Muide, pikad sääred on 1980–1990ndate fenomen, tänapäeval võib modell vabalt olla ka lühem ja pontsakam. Pilditöötlusprogrammid on ajakirjades nii jõuliselt maad võtnud, et piltidel pole reaalsusega suurt pistmist.

Hedvig Maigre tööd filmirežissöörina

Rohkem töid Hedvig Maigre Vimeo kanalis.