«Klass: elu pärast», 2. osa: peksmine on meeste viis nutta

Gerda Kordemets. Foto: Raigo Pajula

Telesarja «Klass: elu pärast» produtsendi Gerda Kordemetsa sõnul nõuab elu meestelt, et nad oma valu ei näitaks, mistõttu võivadki tunded väljenduda vägivallas.

Vanemad tahavad alati oma lastele parimat, tahtis ka Margus, kiusatud Joosepi isa, aga kõik läks risti vastupidi. Miks?

Kõikide «Klassi» filmi ja järgneva sarja tegelaskujude loomisel püüdsime lähtuda printsiibist, et kõik inimesed tahavad tegelikult head ja nad ei ole mustvalged, ainult negatiivsed või positiivsed. Mulle on huvitavad need inimesed ja tegelaskujud, kes käituvad ebaootuspäraselt. Loodan, et Margus on selline.

Halvad asjad juhtuvad elus hoopis seepärast, et vahel langeb mitu miinusmärgiga asja kokku. Vahel tehakse üks vale valik, mis vallandab sündmuste ahela, mida on raske peatada või tagasi pöörata.

Väga lihtsustatult öeldes on filmi-Margus tubli eesti mees, kes tahab pojast kasvatada inimest, kel oleks elus õnne ja edu, kes oleks tugev ja saaks hakkama. Ta lihtsalt unustab oma püüdlikkuses küsida, millist elu tahaks poeg ise.

Kuidas seletada, et seriaalile eelnenud filmis mitte keegi, isegi mitte õpetajad ei märganud, et ühte last kogu aeg kiusati?

Koolivägivald ongi enamasti täiskasvanute eest varjatud. Tegu on ju võimu kehtestamisega, jõu näitamisega, hirmu külvamisega – seda tuleb teha nende nähes, kellele see on suunatud. Koolikiusamise ja üldse vägivallatsemise juured on sageli kiusajate endi ebakindluses. Jõhkrus on nende kaitsekilp. Tavaliselt varjatakse neid tegusid hoolega.

Lisaks, mõelgem, kui suur osa teismeliste – ja kas mitte meie kõigi? – elust möödub tegelikult teiste inimeste silmade eest varjatult?

Peaaegu ükski tegelane ei oska seriaalis leinaga toime tulla. Arvata võib, et see on taotluslik, või eksin?

Kes meist teab, kas me oskame sellega toime tulla? Enne, kui see on tegelikult käes. Antud juhul on olukord eriti äärmuslik: esialgu on enamik tegelastest lihtsalt šokis. Marguse ja tema abikaasa jaoks algab leina faas alles selle [tänase] osa lõpust. Kahtlemata on leinaga toimetulemine üks sarja läbivaid teemasid.

Film on paratamatult ainult elu kontsentraat. Et dramaturgia üldse saaks tekkida, tuleb luua olukordi, mille tekkimise tõenäosus elus pole võib-olla kuigi suur, ja mis on tugevalt kokku surutud.

Praegusel juhul on stsenaariumidesse kirjutatud ka eeldus või lootus, et seriaal ärgitab vaatajaid vaidlusele, seisukohavõttudele, et nad oleksid poolt või vastu. Kõik arvamused on õiged ja head, peaasi, et tekiks dialoog ja inimesed ei jääks ükskõikseks.

Kui väita, et seriaal paljastab ühiskonnas valitseva eduga hakkama saamise kultuse – sa ei tohi olla nõrk, ei tohi nutta, pead alati pea püsti hoidma –, kas see tuleb teile üllatusena?

Meie ühiskond, tegelikult kogu läänemaailm, on väga armutu igasuguste nõrkuste suhtes. Mulle tundub, et see probleem on eriti terav just meeste puhul. Naised nutavad, ja see on okei. Aga mees ei tohi olla nõrk. On häbiasi teenida naisest vähem või nutta, kui on valus. Ja kui sa seda kõike ei suuda, siis tuleb vähemasti teeselda, et suudad.

Julge inimene reeglina ei häbene ka oma nõrkusi.

Üks kõnekamaid stseene teises osas on see, kui tapetud laste isad lähevad Margusele tema poja tapatöö eest kätte maksma – ja järsku jäävad teineteisele silma vaatama ja lõpetavad klohmimise. Ilmselt saavad nad aru, et vägivallaga oma muret ei lahenda, aga seal on peidus midagi veel. Mis?

Tõepoolest, see on selgusehetk, konflikti lahendus, kus kaks metsikut ja allasurutud valu on ühtäkki väga alasti teineteise vastas. See on nagu peeglisse vaatamine. Nende hukkunud laste isadele, kes Margust peksma tulevad, ei ole see ju teadlik karistusaktsioon. Neist voolab välja seesama mõõtmatu valu, millest eespool juttu, ning mida varjab ja surub alla ka Margus. See peksmine on tegelikult meeste nutt.

Üllataval kombel otsustab Marguse naine jätta mehe maha just siis, kui neil on peres kõige raskem aeg: poeg on äsja ennast maha lasknud. Miks nii?

Väidetavalt lahutatakse pärast sellise tragöödia läbielamist umbes kaks kolmandikku abieludest. Põhjuseks on lihtsustatult öeldes see, et ei suudeta enam teineteisele otsa vaadata, sest kaaslane meenutab sulle igal hetkel läbielatud õudust.

Kindlasti on paljud jälginud ennast, kuidas pärast suurt kaotust on hommikuti ärgates alati esimene mõte see... Ja siis saabub päev, mil märgatakse peaaegu ehmatusega: täna see ei olnudki enam esimene mõte, vaid juba teine! Nii kaugenetakse väga aeglaselt valust. See ei pruugi olla kerge, kui kaaslane su kõrval pelgalt oma kohalolekuga haavad kogu aeg lahti kisub.

Neid, kes pärast sellist katsumust kokku suudavad jääda, ei lahuta ilmselt teineteisest enam miski.

Kas te ei karda, et koolikiusamise ja verise kättemaksu teleekraanile toomine võib ahvatleda nähtust eeskuju võtma?

See oht on olemas. Lollid leiavad alati, millest eeskuju võtta – aga selleks ei pea sugugi eesti film olema.

Mitte keegi ei suuda puhastada maailma idiootidest. Aga igaühe võimuses on takistada neid vabalt tegutsemast. Vägivald ei kao sellest, kui see maha vaikida. Aga vägivald võib väheneda, kui ühiskonnas selle üle pidevalt ja vabalt arutletakse ning kui see on selgelt ja üheselt taunitav.

Seriaal

«Klass: elu pärast»
Laupäeviti kell 21.40 ETVs

Postimees tutvustab laupäeviti seriaali «Klass: elu pärast».