«Pealtnägija»: petisest eksadvokaat lüpsis aastaid üht Eesti väikeettevõtjat

Suurpetisest eksadvokaat paneb küsima, miks on aferistidel Eestis lihtne õitseda Foto: SCANPIX

Arvo Kulderknup on leebe mees, kes joob piparmünditeed ja küpsetab lapselastele erilise retseptiga kaeraküpsiseid. Aga nüüd on ta meeleheitel ja vihane, sest on mässinud end üle pea jamadesse, mille tagajärjel on pere laostunud ja ähvardab kodu kaotus. Tema probleemidel on üks nimi – Ilmo Maaroos, kurikuulus kelm-advokaat, kes – nagu selgub – tegutses hoolimata ärikeelust ja uurimisest edasi. See lugu on ühtaegu jabur ja valus ning paneb kokkuvõttes küsima – miks on petistel Eestis nii lihtne õitseda?

«Pealtnägija» salvestab esimese intervjuu oktoobri keskel, kui õunapuud on veel rohelised. Arvo Kulderknup on kaua kõhelnud, kas avalikkuse ette tulla, sest tema lugu on ühtaegu piinlik ja traagiline – 63-aastane väikeettevõtja lasi end aastaid lüpsta ja laostas pere, mis ähvardab nad tagatipuks jätta oma majata. Tagatipuks sureb selle loo tegemise ajal tema murest murtud ema, vahendas ERR Uudised.

Nõukogude ajal varustaja ja turustajana töötanud Kulderknup oli esimeste hulgas, kes asutas kooperatiivi, kui vabaduse tuuled Eestis puhuma hakkasid. Aastate jooksul tegeles ta laiatarbekaupade valmistamisest taksofirma pidamiseni. Selle loo teise peategelase, vandeadvokaat Ilmo Maaroosiga kohtus ta 2001. aastal, kui too aitas Kulderknupu aiandusühistut vaidluses Maardu linnaga.

Maaroos oli toona oma mängu tipus, ülikooli cum laude lõpetanud, ühe prestiižsema advokaadibüroo HETA Pärnu büroo juhtivpartner. Lisaks looduse antud sarmile torkas advokaat silma, et tegi piloodipaberid ja hankis lennuki, et lähivälismaal tööasju ajada.

Pisut ootamatult tegi lennukas advokaat väikeettevõtja Kulderknupule ettepaneku äriks. Tema sõnul olid soolas ülitulusad projektid kolmnurgas – Eesti, Ukraina ja Araabia Ühendemiraadid. Tõestuseks sõitis Eestisse partner nimega Nafil Al-Mansoori, kellega Maaroos käis isegi kohtumas tollase riigikogu spiikriga.

Usaldust suurendas, et kõik käis maineka advokaadibüroo egiidi all ja Maaroos pani justkui tagatisena lauale HETA õigusabi vastutuskindlustuslepingu, mis jättis mulje, nagu oleks võimalikud kahjud kuni kolme miljoni kroonini kaetud.

2001. aastal sõlmiski Kulderknup investeerimisleppe ja kandis üle esimesed 300 000 krooni. Kui lubatud tulu ei tulnud, ilmus Maaroos lagedale uue ja enda sõnul veel parema plaaniga, mis toob investeeringu tagasi ja jääb kuhjaga ülegi. Ainult, et seemneraha tuli pidevalt juurde panna. Projekte oli alates Eesti või ja tuhaplokkide ekspordist, lõpetades Ukraina valmismajade ja helikopterite müügiga Araabias.

Tagantjärele selgus, et Maaroos tegi samal ajal sarnaseid laenulepinguid kümnete inimeste ja ettevõttega, kelle hulgas oli nii koorekihti kui kahtlaseid kodanikke. Sisult oli tegu püramiidskeemiga – advokaat laenas raha ja lubas müstilist tootlust ning esimestele investoritele maksiski midagi. Tegelikult elas enamuse raha maha.

2003. aasta lõpus kukkus kõik hirmsa pauguga kokku. Selgus, et Maaroos oli tagastamata jätnud 18 miljonit krooni laene. Ta läks kelmuse eest kohtu alla, algatati isiklik ja advokaadibüroo pankrot, arvati advokatuurist välja. Ometi ei tunnistanud Maaroos iial, et tegi midagi valesti.

Ka kohtus raius Maaroos, et tegu oli reaalsete äridega, millest aga advokaadi ametisaladuse tõttu rääkida ei saa. Skandaali tipus sai Maaroos järsku väidetavalt närvivapustuse ja kadus haiglasse. Arvo Kulderknup oli üks väheseid, kes kogu selle aja temaga edasi suhtles.

Kulderknup mitte ainult ei uskunud Maaroosi, vaid temast sai justkui Maaroosi pere tugiisik raskel ajal. «Tema siis helistas ja küsis, et «näed, lastel ei ole nüüd toiduraha, et kas sa ei saaks jälle üle kanda?». Kuna ta enda arve oli suletud, siis mina kandsin üle tema abikaasa arvele,» meenutab Kulderknup.

Tänaseni on alles nii haledad SMSid kui väljavõtted kümnetest ülekannetest Kertti Maaroosile, mis aastate jooksul ulatuvad kokku sadadesse tuhandetesse.

Kui avalikkus teadis, et suurkelmuses süüdi mõistetud Maaroosil on peal ärikeeld, rentis ja sisustas Arvo Kulderknup talle enda firma alt kontori Pärnu lennujaama hoonesse, lootes, et Maaroos saab investeeritud rahad tagasi tuua. Nimelt lubas Maaroos hakata Rootsi turiste vastu võtma, lennukite lammutamisega tegelema ning Ukrainast Ühendemiraatidesse maju ehitama.

On alles aastate jooksul kogunenud Kulderknupu dokumendid, mille sisu osutus tagantjärgi suuresti blufiks. Muuhulgas näitas Maaroos, et ta tegi end Araabia Ühendemiraatide residendiks; asutas 2007. aastal Abu-Dhabis justkui perekond Kulderknupuga kahasse firma Synergy Management Consultancy, mille tõestuseks saatis isegi pilte; ja tõi hulgaliselt pabereid, justkui ajaks nende nimel kõikvõimalikke äriprojekte, alates lennukite lammutamisest ja lõpetades miljonitesse barrelitesse ulatuva naftaäriga. Kogu selle aja maksis Kulderknup kinni Maaroosi auto, reisid ja sidekulud, mis kohati olid jahmatavad. Näiteks mobiiltelefoni üks kuuarve küündis 36 000 kroonini.

Kui Kulderknup tundis huvi, millal asjad hakkavad edenema, oli Maaroos varmas lubama: Arvo, kohe, kohe saab korda. Vaat see projekt nüüd ja kohe saab korda.

Seda jaburam, et samal ajal teadis Eesti avalikkus, et osa ajast oli Maaroos ametlikult tagaotsitav. Nimelt mõisteti ta 2007. aastal HETA-afääri eest lõplikult süüdi ja sai neljakuulise reaalse vangistuse. Ta kasutas kõiki nippe, et kinni minekut venitada ja esitas palveid kuni presidendini välja. Kui enam ajapikendust ei saanud, kadus ta ära ja oli mitu kuud koguni tagaotsitav.

2008. aasta lõpus saadi ta kätte. Türmist vabanedes polnud aga jutt muutunud - ikka see sama «kõik saab jälle korda». Ohvri rakursist hakkas toimima see, et nii palju raha on juba investeeritud – seda ei saa kõike kaotada! «Kaotus oli nii suur, oli vaja nulli jõuda. Et ei taha nagu uskuda, et nii suurelt ja nii nahaalselt...,» tunnistas Kulderknup.

Viimane päästerõngas pidi olema plaan kaevandada Aafrikas teemante, kulda ja muid haruldasi metalle. Selleks loodi 2009. aastal Küprosel firma Accordance Holding, mille osanike hulgas oli ka Kulderknup, millel omakorda oli tütarfirma Sierra Leones. Alles on isegi kenad nimekaardid. Tõestuseks, et töö käib, olid jälle isuäratavad pildid ja justkui veenvad paberid.

Oluline on öelda, et Arvo Kulderknup ei ole ainuke. Maaroos meelitas Aafrika kaevandusärisse ka teisi investoreid. Üllataval kombel on nende seas mitu politsei taustaga inimest ning üks kohalik poliitik, kes paraku ei taha asjast pikemalt rääkida. Selle seltskonna esindaja kinnitab siiski «Pealtnägijale», et nemad usuvad tänaseni, et kõik on aus, legaalne ja potentsiaalselt ülitulus.

Pärast aasta aega pusimist teatas aga Maaroos Kulderknupile, et kaevanduste töölesaamine võtab aega, kuid kui ettevõte juba selles faasis koos kaevanduslubadega maha müüa, saaks piisavalt, et võlad kaetud ja jääb võitugi. Ainus takistus – enne on vaja teha audit. Ja selleks oleks vaja veel pisut pappi.

«Tegime laenulepingu. Mina panin tagatiseks maja ja kandsin osa raha üle Maaroosi abikaasa arvele ja osa läks siis selle firma arvele Küprosele. Kokku oli summa 70 000 eurot,» ütles Kulderknup. Ehkki tal olid näpud põhjas, pani ta panti maja Veskimetsas, milles elas tema eakas ema, pluss rida kinnistuid maapiirkonnas. Kui laenu tähtaeg kuus kuud täis sai, kadus üks direktor ära ja Maaroos laiutas ainult käsi.

Viimased aastad pole Maaroos näole andnud ja Kulderknup on end aina sügavamale laenuvõrku mässinud. Tänaseks on asi nii hapu, et lähiajal toimub kohus, kus Aafrika ärilaenu nüüd juba refinantseerija tahab pere maja ja maad ära võtta.

Nüüd tunnistab Kulderknup oma rumalust. «Ei saa uskuda, ei saa usaldada. See on ikka väga valus õppetund.» Arvutused näitavad, et ta kaotas Maaroosi afäärides kaheksa miljonit krooni pluss nüüd 70 000 eurot.

Ehkki lepingud on segased ja osa tuulde läinud rahast oli äririsk, siis Kulderknupul on mitu dokumenti, kus Maaroos tunnistab võlga. Samal ajal, kui Maaroos mööda Araabiat ja Aafrikat tuhistas, käis Eestis tema pankrot. Juriidiliste haakide tõttu kestis menetlus seitse (!) aastat ja lõppes alles 2012. aastal raugemisega, mis tähendab, et võtta polnud midagi.

Nagu tõestavad aga olemasolevad fotod, oli Maaroosi elu samal ajal tegelikult nagu maasikas, sest selle maksid kinni suuresti Arvo Kulderknup ja tema sarnased. «Vahest mõtlen, et kuidas selline inimene oma lapsi õpetab? Kas samas vaimus või samade meetoditega, et ülejäänud on kõik lollid ja meie nüüd siis elame lollide pealt,» arutleb Kulderknup.

Aga veel valusamaks läheb! Kolm päeva pärast «Pealtnägija» intervjuud sureb Arvo ema, kelle õunapuu all «Pealtnägija» intervjuud tehti. Ehkki vanaproua oli üle 90-aastane, leiab Kulderknup, et just mure murdis ta lõplikult ning põhjustas infarkti.

Ainus perspektiiv kinnisvara säilitada on Arvo meelest saada Maaroosil veel nööbist kinni ja südametunnistusele koputada. Et number on muudetud ja kirjadele ta ei vasta, on meeleheitel mees tulnud novembri alguses, kaks nädalat pärast ema matuseid Maaroosi Pärnusse otsima. Tal on kaasas hulka dokumente ja isegi perepilt oma ema ja viie lapselapsega.

Maaroos elab rendimajas. Hoovil on uhked autod, seal hulgas Mercedese maastur. Kulderknupile teeb ukse lahti Maaroosi naine, kuid nende jutt jääb lühikeseks - Maaroosi telefoninumbrit ei õnnestu saada ja uks tõmmatakse kinni.

Üllataval kombel Maaroos vastab «Pealtnägijale» meili teel, kus ajab kõik tagasi ja nimetab seda ammuseks asjaks, ühekordseks tehinguks ning ajab udu, kuidas medalil on ka teine külg, millest ta hetkel rääkida ei saa. Naljakas, et pea sõna-sõnalt sama juttu rääkis ta HETA Pärnu krahhi ajal.

Lisaks soovitab ta minna kohtusse, kui ei meeldi. Samas hinge taga polevat tal midagi ja mark on niigi täis tehtud – seega karta pole midagi.

Tegelikult andsid Kulderknupud asja ka juba aasta tagasi, kriminaalasi algatati kelmuse paragrahvi järgi, kuid kahtlustatavaks pole kedagi tunnistatud. See oli ka üks põhjus, miks nad «Pealtnägija» poole pöördusid.