Halleluuja – finit

Marko Reikop. Foto: Liis Treimann

Mulle ei paku jõulud mingit huvi. Mind isegi ei häiri kauplustesse saabuvad päkapikud ja mootori abil sarvi liigutavad põdrad. Ja see jama ei alga meil üldse ääretult vara: möödunud aastal nägin Berliinis imekaunilt kujundatud jõuluvaateaknaid juba 15. septembril, samal ajal oli väljas 24 kraadi sooja.

Tegelikult pole see kõik absoluutselt huvitav. Lõpuks istutakse ühiselt jõululauas ja tund aega hiljem, kui kõik on juba söönud, hakkab kohutavalt igav. Millestki rääkida ka nagu ei ole, sest meie peres on selliseid lõunaid iga nädal või vähemalt paar korda kuus. Samas on õlut juua ka justkui veidi imelik. Praegu ei tohi üldse avalikult tunnistada, et ma olen elus isegi üle ühe õlle järjest joonud.